Erkki Bahovski: Eesti poliitikud peenetundelisuseta Lätis ja Leedus

Erkki Bahovski Foto: Tairo Lutter

Kui ma Postimehe ajakirjanikuna tegin 2007. aastal intervjuu Läti toonase presidendi Vaira Vīķe-Freibergaga, ütles ta mulle enne ametliku intervjuu algust, et Eesti majandus seisab hästi tänu Soome turistidele. Isegi ei mäleta, mida vastasin, ilmselt vaid noogutasin.

Nüüd aga loeme läti ajalehest Dienas Bizness peaminister Taavi Rõivase selgitusi, miks Eesti majanduskasv jääb alla Läti ja Leedu omale. Sest Lätil ja Leedul olevat peaministri järgi odavam tööjõud, mis andvat neile konkurentsieelise. Ning tagatipuks ei tohtivat Eesti Läti ja Leedu majanduskasvu kadestada.

Mis tunded peaksid meid siis valdama, kui näeme, et Läti sisemajanduse kogutoodang kasvas kolmandas kvartalis 3,3 protsenti ja Leedu oma 1,7 protsenti (Eesti oma oli vaid 0,5 protsenti)? Soome turistid on ka alles, aga majandus ei kipu ülespoole liikuma.

Odav tööjõud ei seleta siiski ära, miks kasvab Rootsi majandus üle kahe korra rohkem kui Eesti oma. Rootsi selle aasta majanduskasvuks ennustatakse 2,8 protsenti – ei ole usutav, et Rootsis oleks odav tööjõud. Järelikult peavad olema mingid muud tegurid, miks Eesti majandus ei kasva nii nagu mujal Baltimaades või Rootsis. Aga tõesti, jumal hoidku meid kadeduse eest!

Teine lugu on diplomaatiaga. Ma ei usu, et Rõivase vastus oleks olnud maailma kõige peenetundelisem, öeldes lätlastele-leedulastele, et neil on odav tööjõud, ja andes mõista, et Eestis siis ei ole. Huvitav, mida arvavad näiteks Eesti õpetajad teatest, et nad polegi odav tööjõud?

Hea küll, Rõivase vastus kannatab kuidagi siiski trükimusta. Seda eriti toonase transpordiministri Juhan Partsi Wall Street Journalile antud intervjuu valguses, kui Parts nimetas eelmise aasta algul leedulasi «jobudeks» (fools).

Muidugi, eks ole leedulased nokkinud eestlaste kallal ka. Pärast seda, kui Eesti sai 1997. aastal kutse ühinemiskõnelustele Euroopa Liiduga – Läti ja Leedu seda kutset ei saanud –, oli end Baltimaade liidriks pidanud Leedu reaktsioon eriti valuline. Ning tehti kampaaniat, et Leedu saaks esimesena NATOsse. Lisaks veel lõputud anekdoodid aeglaste eestlaste kohta Leedu avalikkuses ja meedias.

Teatavasti on aga baltlaste n-ö esikiusaja aastaid olnud president Toomas Hendrik Ilves, kes 2001. aastal samuti Wall Street Journalile väitis, et ei tunne end baltlasena. «Ja kes kuradid on nemad, et mulle öelda, kuidas ma pean ennast tundma?» («I don’t feel like a Balt. And who the fuck are they to tell me how I should feel?»), on ajaleht Ilvest tsiteerinud. Praegu tundub siiski, et Ilves on perekondlikel põhjustel esikiusaja tiitlist lahti öelnud. Samas olen kuulnud vähemalt Läti ajakirjanikke ütlemas, et mõned asjad, mis Ilves kunagi kriitiliselt nende maa kohta ütles, neile meeldisid ja nad pidasid kriitikat vajalikuks.

Ma isegi ei ole kade Läti ja Leedu majanduskasvu peale. Tegelikult on mul lausa hea meel. Sooviks vaid, et ka Eesti majanduskasv saaks veidi rasvasemad numbrid endale seljataha. Baltimaade majandus ei tohiks ju olla ühendatud anumate süsteem – et kui ühes majandus kasvab, siis teises langeb.

Kui aga Eesti majandus jätkuvalt kiratseb, võivad lätlased teha meist kunagi video. Nii nagu ansambel Traffic tegi majanduskriisi ajal lätlastest. Klipp kandis pealkirja «Läti disko» ja selles pilati lätlasi päris korralikult. Milline oleks siis «Eesti disko»?

Tegelikult tuleks vastastikuste lööklausete asemel uurida, mis siis Lätis ja Leedus hästi on. Nii et nende majanduskasv ületab Eesti oma mitu korda. Võib-olla saaks nende kogemust ka siin kasutada. Et ikka Euroopa viie rikkaima riigi hulka jõuda...