Hakkame tagantpoolt pihta. Vabakasvatus ehk kasvatamatus on saanud normiks nii kodus, lasteaias kui ka koolis. Miks on see nii? Lapsevanemad on tööga ülekoormatud või töötud, väsinud, depressioonis, ükskõiksed ning mitteteadlikud sellest, et areneb laps kui füüsiline, vaimne ja sotsiaalne tervik (lille puhul ei saa kasvatada eraldi vart, lehti ja õisi – õige kasvukeskkonna eest hoolitsemise puhul areneb ja kasvab lill kui tervik).
Lugeja kiri: väärtuskasvatusest kodus ja haridusasutustes
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Haridusasutustes on õpetajad ja tugipersonal allutatud lünkliku ning võistlemisele ülesehitatud haridusseaduse ning põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse diktaadile. Kahjuks leiab koolides ka neid juhte, kes peavadki end diktaatoriteks – kõikvõimsateks, kõigeteadjateks –, kasutavad kõlbmatuks kõdunenud juhtimismudeleid, et juba eos lämmatada igasugune initsiatiiv, mis tuleb altpoolt – lapsevanematelt, õpilastelt või vanavanematelt, kelle kasvatusmeetodid ning väärtused tallatakse juba igaks juhuks mudasse.
Laps ei ole väike täiskasvanu ja ta ei kasva ega arene iseenesest. Jah, sentimeetrid tulevad küll iseenesest pikkusele juurde, aga mitte vaimne, psüühiline, emotsionaalne, sotsiaalne, kultuuriline ning usuline areng. Kuigi lapsed soovivad tänapäeval sõnakuulelikke lapsevanemaid, on ka selles omad põhjused.
Laps on ühel või teisel põhjusel vanemale koormaks – eeskätt just psüühilises mõttes. Vanem tahab ise puhata ning lõõgastuda pärast rasket tööpäeva või nigelat palgapäeva. Selleks suunatakse laps virtuaalmaailma, keegi ei tea ega tahagi teada, mida ta seal teeb, kellega suhtleb ja suhestub, milliseks ta sellises keskkonnas vermub – sealt ta ju ammutabki endale väärtused, hoiakud, normid, müüdid, tabud. Virtuaalsõpradega ei jagata ainult oma armupiinu, vaid mürgitatakse oma mõtted ja meeled porno ja esoteerikaga – vaimsest ja füüsilisest vägivallast rääkimata.
Head emad ja isad, vanaemad ja vanaisad! Me ei saa kahjuks viisaastaku plaani täita kahe aastaga. Me peame võtma ja eraldama aega lapsele ja seda mitte ainult kas-küsimuste abil 3D-kinodes. Miks- ja kuidas-küsimuste esitamine ning nendele vastuse äraootamine nõuab süvenemist ning pühendumist. Oluline on samastuda eri eas lapsega, püüda teda mõista ning aru saada, mida ta ütleb või tahab öelda, miks ja kuidas ta end tunneb või võiks tunda. Rohkem hellust, tingimusteta armastust, ärakuulamist, sõbraks olemist, julgust teistest eristumiseks – seda peame meie kui lapsevanemad pidama oma elu suurimaks missiooniks.
Lapsevanematele peab riik tagama tasuta kursusi, kus idamaade mediteerimise, jooga, mantrate lugemise, tšakrate avamise, (zen)budismi, visualiseerimise, posimise ning tuleviku ennustamise asemel kõneldaks lapse arengut soodustavatest ja pärssivatest faktoritest, lapse tervisest (füüsilise, vaimse ja sotsiaalse heaolu seisund), turvalisest lastetoast, südametunnistusest ning aegumatutest väärtustest.
Koolituste läbiviijateks sobivad kõige paremini need pedagoogid, haritlased, psühholoogid, psühhiaatrid, nõustajad, terapeudid ning vaimulikud, kellel ka endal on (või on olnud) õnn osaleda sooja südame ning «puhaste kätega» lapse kasvatamisel ja arengu suunamisel.
Ramo Pener, lapsevanem, MA pedagoogikas