Priit Tohver: kooseluseadus peabki normaalsust muutma

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
10. detsember 2015 18:30
Priit Tohver | FOTO: Erakogu

Me ei mõtle sellele, mida tunneb «pedeks» kutsutud poiss, kes tõepoolest tunneb tõmmet enda soo vastu. Kogu elu räägitakse talle, kuidas homoseksuaalsus on midagi teistsugust ja tema ebanormaalne, meil on aga võimalik seda parandada, kirjutab Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsi asepresident Priit Tohver.

Mul kulus hulk aega enne, kui ma kohtusin esimese inimesega, kelle puhul teadsin kindlalt, et ta on gei. Ma ei mäleta enam, kes see oli – mäletan vaid, et olin üsna vana.

Kooli ajal polnud geisid olemas. Lesbid olid, aga kõik lesbid olid minu ja mu kaaslaskonna hinnagul veidi bi-d ja eranditult pornotööstuse palgal. «Pede» oli siis üsna hinnatud käibefraas, mida kõlbas kasutada nii sõbra kui vaenlase puhul, kui midagi imelikku tehti.

Kõnepruuk, mida tarvitasime, polnud pahatahtlik: me ju otseselt ei mõelnud neid sõnu kasutades geidele, seos oli parimal juhul alateadlik. Kaugeltki mitte alati ei olnud see sõna ka negatiivses tähenduses – sellest sai omamoodi sünonüüm sõnale «entusiast». Nõnda oli mul au tunda lisaks «spordipededele» ka näiteks «mõõgapedesid», kellel oli erakordne huvi mõõkade vastu. Mida muidugi ei saa eitada, on see, et see samasõna, mida ma hea meelega selles kirjutises enam ei kasutaks, seostus ka kõige paremas tähenduses mingi kõrvalekaldega vastuvõetud normist.

Kõrvalekalded normist

«Ei ebanormaalsusele» võis lugeda suurelt sildilt riigikogu ees, kui käimas oli kooseluseaduse teine lugemine. See silt võttis lühidalt (enam lühemalt ju ei saa!) kokku meie toonase ja ehk ka praeguse ühiskondliku arusaama sellest, mis asi homoseksuaalsus on. Iseenesest pole tingimata halb olla ebanormaalne: meie kõrvalekalded igapäevasest on need, mis meid kellegi silmis eriliseks teevad. Need teevad sõbrad meie tuttavatest. Ent kuigi keegi meist pole üdini «normaalne», püüdleme kõik normaalsuse poole.

See tähendab, et meil reeglina pole probleemi, kui meie «mall» ei ühti kellegi teise omaga – me vaid soovime, et see mall oleks teistele vastuvõetav. Kui nii mõelda, siis kajastas riigikogu ees laiutav silt väga hästi lootusi, mis oli neil, kes saalis, pisarsilmil ja kallistuste saatel, seaduse vastuvõtmist mõni aeg hiljem tähistasid.

Ma tõesti usun, et enamik Eesti inimesi ei soovi geidele halba. Usun, et ka need, kes pigem näeksid kooseluseadust tühistatuna, ei tee seda sellepärast, et nende silmis peakski geisid ebaõiglaselt kohtlema.

Ma tõesti usun, et enamik Eesti inimesi ei soovi geidele halba. Usun, et ka need, kes pigem näeksid kooseluseadust tühistatuna, ei tee seda sellepärast, et nende silmis peakski geisid ebaõiglaselt kohtlema. Seetõttu on täiesti arusaadav teatud solvumine seaduse vastaste poolt, kui neid homofoobideks kutsutakse.

Nende inimeste jaoks on homoseksuaalsus lihtsalt teistsugune ja seega ei peakski ühildama samast ja eri soost isikute perekondi puudutavaid norme. Just seepärast tahaksin veidi avada, mida «teistsugune» olemine praeguses Eestis tähendab.

Teistsugune olemine praeguses Eestis

See tähendab, et me ei mõtle sellele. Valdavalt on Eesti inimesed heteroseksuaalid (~95 protsenti), mille tõttu viib homoseksuaalide eraldi käsitlemine nende ignoreerimiseni. See tähendab, et me ei mõtle sellele, mida tunneb «pedeks» kutsutud poiss, kes tõepoolest tunneb tõmmet enda soo vastu. Teda lihtsalt pole olemas, sest kogu elu räägitakse talle, kuidas homoseksuaalsus on midagi teistsugust. Tema püüdlus normaalsuse poole viib teda varjamiseni, sest kui poleks tema seksuaalsust, sobituks ta ideaalselt… või noh, peaaegu.

Ma ütlen peaaegu, sest see poiss võib küll varjata, kes ta on, aga see ei tee teda vähem inimeseks, kes vajab enda kõrvale kaaslast. Vajab kedagi, keda ta justkui vajada ei tohiks. Ta armub nagu armuvad kõik noored – jäägitult ja ennastunustavalt – ent see on tunne, mida peab hoidma vaka all.

Kui ta ka on julge ja räägib sellest oma vanematele või sõpradele (täiesti «normaalne» soov), on oht, et teda ei mõisteta. Heatahtlikud inimesed tema elus ei pruugi tunda huvi tema partneri ja nende armsa leidmisloo vastu, vaid tunnevad hoopis muret, kas ta ikka on kindel nendes tunnetes, kas see pole mitte lihtsalt üks faas või «kuidas need asjad teil üleüldse käivad?». See tähendab, et isegi kui tema suhtes on kõik hästi, tiksub selle poisi peas alati kerge kahtlus. See on kogukondliku leiguse kahtlus, mis ei pane ainult kahtlema armastuses, vaid iseendas.

Kujutame aga hetkeks ette vastupidist, kui sama poiss oleks heteroseksuaal. Kiusamise ohvriks võib ta muidugi langeda, aga suure tõenäosusega ei tähenda varem kirjeldatud koolikoridori mõnitamine tema jaoks midagi. «Ma ei ole mingi pede» võib ta öelda ja tunda end hästi, sest tema identiteet pole rünnaku all. Juba üsna noorest peast räägivad ema ja isa temast kui «väikesest südamemurdjast», kes kindlasti kõige ilusama tüdruku koju toob. Koolis on tal võimalik arutada sõpradega, kuidas see suhtevärk käima peaks, ja tüdrukule lähenedes on tema suurimaks hirmuks eitav vastus.

Kui aga kõik läheb hästi, on tema suhe peagi tähelepanu keskmes. Sõbrad muidugi tögavad ja vanemad panevad punastama, aga üldine toon on toetav. Kui ta vanemaks saab, siis tema partnerit koheldakse kui potentsiaalset uut pereliiget. Tema sugulased sädistavad pulmadest ja lastest ning tasapisi ja peaaegu märkamatult punub kogukond end tugevalt noorpaari ümber. See tähendab, et kui kõik on nende suhtes hästi, siis enam paremaks minna ei saagi. Kui midagi läheb pahasti, on tugi lähedalt võtta.

Vabadus armastada

Ükskõik kui palju me ei ironiseeriks selliste klišeede üle, on see ilus kogemus iga inimese elus. See on normaalsus, mille poole tasub püüelda.

Vabadus armastada tähendab vabadust olla sina ise. Ei saa piirata üht, kahjustamata teist. Meeldib see meile või mitte, aga meie suhted ei eksisteeri vaakumis. Seetõttu võib küsimus, kas meid võetakse vastu või tõugatakse teisejärguliseks, meie elule kustumatu jälje jätta.

Meie LGBT noored (lesbid, geid, biseksuaalid ja transsoolised), kes sellest kõigest naeratusega läbi tulevad, on tugevamad inimesed kui mina või keegi teine, keda ma tunnen.

Nende puhul, kes ei tule, pole mul enam alust rääkida vaid südamevalust. On hästi tuntud tõik, et LGBT kogukonnas on enesetappude arv märkimisväärselt kõrgem kui üldpopulatsioonis, geimeeste puhul isegi neli korda kõrgem. Kahjuks teavad tänaseni liiga vähesed lugu Tyler Clementist, kes võttis oma elu, hüpates alla George Washingtoni sillalt, sest tema suhe teise poisiga sai avalikuks. Ta oli vaid 18-aastane.

Hirmude leevendumine võtab aega

Ma ei ole kindlasti üks nendest inimestest, kes ütleb, et kooseluseadus midagi ei muuda. Muudab küll ja peabki muutma – ennekõike seda, kuidas kasvavad üles meie noored, kelle seksuaalne identiteet pole täna «normaalne». On muidugi palju sellist, mis ei muutu üleöö, ent vähemasti suudame muuta seda, kuidas kohtleb neid noori meie riik.

Seepärast ei saa ma kuidagi nõustuda nõndanimetatud «paarkonnaseadusega», mis ainult ei säilita praegusi eraldusjooni, vaid rõhutab neid, luues seaduse, mis kõlbab kasutada vaid samasoolistel paaridel. Arusaadav on vajadus otsida kompromisse, ent tasuks meelde tuletada, et meil juba on kompromiss käsil. Ka kooseluseaduse jõustumisel jääb selgelt tajutav lõhe meie noorte vahele, kellest abielluda saab vaid osa. Ent selle kompromissiga on kogukond nõustunud ning selle edasikärpimine pole enam läbirääkimine, vaid lihtsalt õelutsemine. Ja õelutseda pole ilus.

Nende kahe aasta jooksul, mil see debatt on väldanud, olen kuulnud paljudest hirmudest seoses kooseluseadusega. Kõiki pole ma paraku suutnud leevendada. Küllap see on uue asja puhul loomulik, et teatud kõhedus jääb sisse. Ma oskan praeguseks väljendada vaid lootust, et rahvana õnnestub meil neist hirmudest üle olla.

Ma väljendan lootust, et kui minul on kunagi lapsed, siis nende elusid hinnatakse selle põhjal, kui palju armastust nad on maailma toonud ja mitte selle põhjal, keda nad on armastanud. Ma loodan hingepõhjani, et ei pea neid kunagi kaotama ainuüksi sellepärast, et nende püüd normaalsuse poole sundis neid minetama iseenda. Ma loodan, et nad saavad tunda end sama hinnatud osana Eestist, nagu on seda tundnud nende isa.

SAADA E-POSTIGA PRINDI ARTIKKEL