Jaak Jõerüüt: moesõna «hübriid» ja Eesti tuleviku kindlustamine tõe ähmastumise keskel

Jaak Jõerüüt Foto: Sander Ilvest

Moeliide «hübriid-» tekitab omajagu segadust, ent hübriidse iseloomuga ohud on tõelised. Kõige suuremaks hübriidohuks on sealjuures tõe ja vale segunemine, millest pääsemiseks läheb vaja kainet analüüsivõimet, kirjutab kolumnist Jaak Jõerüüt.

«Hübriid-» ei ole ainus kodune moesõna, mille kasutajad tulistavad sageli n-ö umbes täpselt. Ka need, kes kasutavad näiteks sõna «meede» variante, võiksid sõnaraamatust järele vaadata, kas seekord läks umbes või täpselt. Aga «hübriidi» kasutamine liitsõnades ja sajas erinevas kontekstis on rahvusvaheline mood ja eriti poliitikutel laias maailmas on praegu komme kleepida seda lisandit kuhu tahes, juurdlemata pikalt sobivuse teemal ja mõeldes ainult kõlavusele. See tähendab: mõeldes peamiselt isiklikule nähtavus- ja kuuldavuskoefitsiendile ehk populaarsusele.

 «Hübriidi» päritolu

Sel taustal pole paha väga lühidalt mõnda tõsiasja meenutada. Sõna «hübriid» kodunes algselt bioloogiamaailmas, see tähendab ristamist või ristumist, olgu tegu mesilaste, kalade, taimede või lindudega. Geneetiliselt erinevatest vanemorganismidest saab alguse uus järglane ehk hübriid. Sõna lähtub ladina keelest, tähendab segaverelist, st oli omal ajal kasutuses näiteks vaba inimese ja orja lapse puhul.

Viimasel ajal on sõna kasutus laienenud, ja nagu moeasjadega ikka, kasutatakse seda juba mis iganes kontekstis. Hübriidsõda, hübriidrünnak, hübriidohud, hübriidmõtlemine, hübriidpoliitika, hübriidsaavutused, hübriidmured, hübriidrõõmud. Jätkake seda loetelu vabalt!

«Hübriidsõda» läks eriti lennukalt käibele pärast hiljutist Krimmi annekteerimist.

Termin oli asjakohane. Ega ma halvusta a priori ka kõiki muid, suvalisi hübriidsõnu, nendin vaid moe teket. Aga kui järele mõelda, siis ega moodne termin tähenda, et kõik nähtused, millele see silt peale kleebitakse, on tingimata uued. Olen juba kusagil öelnud, et Eestis elavaid inimesi on hübriidohud varitsenud ja rünnanud umbes viimase kümne tuhande aasta jooksul.

Hübriidsed väljakutsed

Hübriidse iseloomuga probleemid jäävad pidevalt esitama väljakutseid nii inimestele kui rahvastele, nii riikidele kui riikide ühendustele. See tähendab, et majanduse, rahanduse, kaitsevõime, sotsiaalprobleemide, poliitilise stabiliteedi, igapäevaelu, riigivalitsemise ja muud probleemid segunevad omavahel nii, et lõpuks pole näha saba ega sarvi.

Selliste probleemide võimendus ja kiirendus on uuemal ajal tekkinud seetõttu, et me kõik elame globaalses maailmakülas, millest me ei pääse kuidagi. Hübriidsete probleemide allikad on aga just globaalses maailmakülas. Ning kontekstis sobib öelda, et Eestile kui tervikule esitatakse üha rohkem hübriidse iseloomuga väljakutseid, mis võivad puudutada ka Eesti pikaaajalise eksistentsi aluseid.

Meie ees on olukorrast tulenevalt palju küsimusi, millest tahan praegu sõeluda välja kaks kõige tähtsamat ning nendele ka ise vastata.

Esiteks: Milline on tänapäeva kõige suurem, kõige levinum ja kõiki puudutav rahvusvaheline hübriidoht?

Vastus: Tõe ja vale segunemine.

Ainult seda masendavat tõsiasja meeles pidades ja pilku, mõtlemis- ning analüüsivõimet pidevalt treenides suudavad inimesed, eriti kutsutud ja seatud inimesed vähemalt osa tõest valede mudast välja filtreerida.

Teine küsimus: Kas Eesti-suurusel väikeriigil on võimalik strateegiliselt, pikaajaliselt seista vastu muutlikele hübriidsetele väljakutsele ja ohtudele, seda nii rahva kui riigina?

Võimalik, et kellelgi on sellele mõni teine vastus, mõni teine vaatenurk, mõni teine idee, mõni teine sõnastus. Minu vastus toetub nii inimkonna ajaloolistele kogemustele kui ka viimasel ajal avalikkuses sõna võtnud eestlaste silmapaistvatele tähelepanujuhtimistele.

Nimetagem neist mõnda:

Teaduste Akadeemia presidendi Tarmo Soomere esinemine ETV saates «Kahekõne» (3. detsember 2015) ja õiguskantsler Ülle Madise artikkel «Teaduse ja seaduse autoriteedist» (Postimees, 3. detsember 2015).

30. novembri Postimehes meenutab kolumnist Mari Tammar oma artiklis «Eesti keeles mõtlemise hääbuv kunst» kirjanik Hasso Krulli tõdemusi. Tsitaat artiklist: «Hasso Krull kirjutab, et keel kätkeb endas pikaajalist kogemust, muistse kosmoloogia tükke, mis omandatakse juba lapseeas. «Iga emakeele kõneleja valdab mingil määral suulist pärimust, mis ulatub üle tema taju ja mõistmise, kuid mida ta samal ajal ometi kannab ja edasi annab.» Keelt kõnelemata jätame ka selles peituva maailmanägemise edasi andmata.»

Niisiis, minu vastus:

Eesti jaoks on nii kestmise vundamendikivideks kui ka vundamendikivide sideaineks kultuur. Takerdumata kultuuri erinevatesse definitsioonivõimalustesse, teeme siin lühidalt: kultuur meie kontekstis sisaldab nelja mahukat komponenti – teaduslooming, kunstilooming, haridus ja emakeel.

Nende nelja komponendi pidev riiklik mõistmine, toetamine, kasutamine ja rahastamine on ainuke retsept, mis aitab kas juba tõrjuda või vähemalt välja põdeda hübriidsete tõbede viiruseid, mis väikeriiki niikuinii kunagi päris rahule ei jäta. Muid retsepte lihtsalt ei ole olemas. Kasutades lõpuks mõistukõnet: ilma sellise vundamendita, ilma selle eest erilist hoolt kandmata kõiguvad riigi majandusehituse seinad, vajuvad mutta riigikatse roomikud ja saapad, kuivavad elujõu jõed ning varisevad tolmuks eneseusu kantsid.

Sellise vundamendi kindlustamisega aga on võimalik Eestile tagada tulevik.