Neeme Korvi päevakommentaar: tülitsusliit

Neeme Korv
, arvamustoimetuse juhataja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Neeme Korv
Neeme Korv Foto: Eero Vabamägi / Postimees

«Ka erakonnad õpivad. Ja kui nad ei õpi, siis nad kaovad,» ütles president Lennart Meri oma telepöördumises teise ametiaja eelõhtul, 7. oktoobril 2001. President rõhutas koosmeele tähtsust. Ta kõneles koosmeelest nii valitsusse kuuluvate erakondade vahel kui ka koalitsiooni ja opositsiooni vahel. Koosmeelest, mis võiks ühendada eri ilmavaadet esindavad poliitikud «koosmeelseks Eesti riigi ja Eesti rahva tahteks».

Vana mehe idealism? Pateetiline, tunnetest kantud lahkumiskõne?

Kindlasti nii üht kui ka teist. Ent kas pole just koosmeele puudumine, isegi tahtmatus kompromissi otsida olnudki vahepealsetel aastatel üks komistuskivi, mis on viinud erakondi isolatsiooni ja kustutanud nende reitingut?

Meenutan ikka, kuidas tänavukevadiste riigikogu valimiste järgsel hommikul vangutas ühe parlamenti pääsenud erakonna liider pead ja ennustas, et ehkki valitsusliidu piirjooned paistavad selgelt, on erakondade tegelik koostöövõime vägagi küsitav. Just nii läkski. Läbirääkimistest peale.

Organisatsioonide tasandil on erakonnad omavahel tihkelt valitsusliiduks liimitud ja teisiti on seda kooslust võimalik kokku panna vaid teoreetiliselt. Seda asjaolu kasutatakse ära vastastikuseks survestamiseks eri küsimustes, näiteks Euroopa Kontrollikoja liikme määramise ümber toimuv, okupatsioonikahjude teema, kooseluseadus jne. Kohati otsitakse seeläbi toetust kehvapoolsele reitingule (IRL), kohati realiseeritakse ambitsioone (Taavi Rõivas paistab juba peaministrina Jevgeni Ossinovski valitsuses).

Samal ajal ajendavad mitmed teemad üksikuid liikmeid riigikogus üha sagedamini parteijoonest erinevalt hääletama. See ei võimalda sõlmida ülalt alla klassikalisi «diile» – täna mina sulle, homme sina mulle. Ega parteidistsipliinil pruugigi olla (maailmavaateliste) väärtustega just ülearu tugev seos. Ja avalikkus lausa ootabki saadikutelt üha rohkem isepäisust.

Eespool kirjeldatu tulemusena on aga erakonnad seesmiselt muutumas. Pole raske märgata, et distsipliiniga organisatsioonid on liikumas teistsuguste sidemete suunas. Tulemuseks võib olla umbes selline mudel nagu Vabaerakond (TNS Emori reitingu järgi populaarsuselt tänavu 2.–4. erakond Eestis).

Kuid igakuiseid populaarsusreitinguid ei maksaks ülemäära tõsiselt võtta. Pigem läheb keskmine valija hääletama siiski jõulise sõnumi poolt. Ning neid sõnastavad edukalt praegu pigem suurtes küsimustes jäiga positsiooni võtjad. Väiksus ei loe. Üksik kõva rusikas võib killustatud seltskonnas olla ootamatult oluline tegija.

Koosmeele, teisisõnu ühtse sihi ja riigimehelike kompromisside puudumine nõrgendab erakondi. Kui valitsus paistab peaasjalikult silma avalike erimeelsustega, kahjustub järjest ka riigi maine kodanike silmis. See on taas vesi kõikvõimalike kibestunute veskile.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles