Erkki-Sven Tüür: mittevaikides
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Olen sügise edenedes kasvava mure ja hämminguga jälginud ERSOga seonduvat eskaleeruvat probleemirägastikku. Kuivõrd maestro Järvi avalik üleskutse puudutas ka mind, olen pärast mõningast meedias avaldatu jälgimist jõudnud otsusele, et kodanikuna on mul kohus ja õigus arvamuse avaldamiseks. Samas - pean paraku tunnistama, et esiteks ei ole ma pädev andma hinnangut olukorrale, sest ma ei ole kursis absoluutselt kõigi nüanssidega. (Erinevalt minust ei arva nii hulk vihaseid netikommentaatoreid, kes kõige madalamat stiili viljeledes internetiavarustes antud teemal isekeskis sõimlevad.) Sellest ka see senine vaikimine. Ja teiseks - meedia vahendusel «musta pesu pesemine» on mulle isiklikult vastuvõetamatu.
Aga ikkagi. Arusaamatuks jääb mulle see, kuidas minister ja ERSO juht ei suutnud leida mõistlikku kokkulepet. Eile õhtul helistas mulle Helsingi Filharmoonikute intendant ja uuris, mis siin ometi toimub. Ka Rootsi Raadio Sümfooniaorkestri administratiivjuht oli jahmunud. Siitanil on aastatepikkuse töö tulemusena tekkinud rahvusvahelised kontaktid ja hea renomee intendandina laiemas plaanis, kas on mõistlik see klaarimata arusaamatustest tekkinud isiklikust vastumeelsusest aetuna tuulde lasta lennata. Ma ei kaitse siin ei üht ega teist poolt, ma lihtsalt imestan, kuidas meil siin Eestis on kõik seotud isiklike sümpaatiate-antipaatiatega ja nendest tulenevate võimumängudega. Ja seda sugugi mitte ainult kunstiga seotud valdkondades. Võib-olla siin ei olegi võimalik suurelt mõelda. Sel juhul on kõik need «talendid koju» teemad soovmõtlemine, mis tegelikkuses iial ei realiseeru.
Sellest tulenevalt mitte vähem kui ERSO saatuse pärast olen ma mures hariduse ja kultuuri tuleviku pärast tervikuna. Labasusele, pealiskaudsusele ja süvenemisvõimetusele on iseloomulik veel üks äärmiselt ohtlik tunnusjoon - manipuleeritavus. Kui me ei hoolitse oma hingehariduse eest, ei ole meil ei rahva ega riigina tulevikku. Antagu mulle andeks, läks vist emotsionaalseks ja üldsõnaliseks, aga niisugune on ühe Eesti Vabariigi kodaniku subjektiivsete muremõtete lühikokkuvõte seoses viimastel päevadel lahvatanud konfliktsituatsiooniga muusikamaastikul.