Koloniseerimise ja «Eestile asumaade hankimise» küsimus on viimasel ajal õige aktuaalselt kõne alla kerkinud. Selle küsimuse üle on juba varem sõna võetud ja viimane «Välis Eesti» number on pühendatud pea täielikult sellele. Teisipäeva õhtul kõneles sel teemal Välis-Eesti ühingu koosolekul maailmarändur mag. geogr. Jakob Lukats.
Eesti rahvas omab rändamisinstinkti. Seda tõendab asjaolu, et vaatamata eestlaste väikesele arvule, võime neid kohata kõikides maailmajagudes suuremal või vähemal hulgal. Väljarändamine on rahvaste juures paratamatu. Suurtel ja tiheda rahvaarvuga rahvaste juures on asutamisprobleem üks tähtsamaid ja asumaad on nendele riikidele suure tähtsusega. Võib tähele panna, et viimasel ajal on mitmed riigid asunud oma väljarännanuid koondama ühtekokku.
Kas Eesti vajab asumaid? Sellesse küsimusesse võib eitavalt suhtuda küll riiklikult, mitte aga rahvuslikult. Peame hoolitsema, et väljarändajad meie rahvale kaduma ei läheks.
Peame hoolitsema, et väljarändaja satuks temale kohasesse kliimasse. Meile klimaatiliselt kõige kohasemad suurlinnad London, New-York, Pariis. Maadest oleks sobivad aga eeskätt Vaikse ookeani saarestik ja Uus-Meremaa, Kanada, Põhja-Aafrika jne. Ka Argentiinas on mõnes kohas klimaatilised olud vastuvõetavad, kuid neid maid ei saa soovitada.
Kõige kohasemad asustamise mõttes on Briti dominioonid. Meie ei saa omale asutada riiklikke asumaid, vaid peame need looma seltskondlikkude koondumiste alusel; riiklik kaitse peab jääma ikka mõne suurema riigi hooleks.
Ettekanne oli üldjoontes asjalik ning huvitav, kuid kohati kaldus kõneleja liiaks propageerima väljarändamist.
8.12.1932