Juhtkiri: tee ja küpsised

Tänases lehes räägib Helsingi politseijaoskonna ennetusosakonna komissar Teemu Metsäpelto põhimõtetest, mida Soome politsei on sisserändepoliitikas järgima hakanud. Mitu neist on sellised, mida tasub ka Eestis arvesse võtta ja mis on oluliselt tulemuslikumad kui trellitatud aknad.

Peamine, mida kõrva taha panna tasub, on arusaam, et kõige halvem suhtumine mujalt saabunute integreerimisel on selline: mida vähem me neid näeme, seda parem. Vastupidi, rahvuskogukonnad tuleks hoida võimalikult nähtaval ja võimalikult aktiivsed. See võimaldab neil saada kiiremini osaks ühiskonnast, tunda end aktiivsete liikmetena ja seega on radikaliseerumisoht tunduvalt väiksem.

Soome on sel aastal saabunud 31 000 põgenikku. Üldine õhustik on, nagu mitmes teiseski Euroopas riigis, muutunud sisserännanuile raskemaks. Oma rolli mängivad selles terrorirünnakud Pariisis ja läinud nädalavahetusel aset leidnud pussitamine Ida-Londoni metroojaamas. Oluline on, et tehtaks vahet terrorihirmu eest Euroopasse saabunud pagulaste ja terroristliku organisatsiooni liikmete vahel ning ei kantaks üldistavaid eelarvamusi üle neile, kel vägivalla ja Euroopa-vastasusega vähematki pistmist pole. Ohujooned ei jookse mitte mööda rahvuslikku või religioosset kuuluvust, vaid vägivaldset mõtteviisi pidi. Ja sellel ei ole praegu Euroopasse jõudvate pagulastega midagi tegemist.

Hästi kirjeldas seda sotsiaalmeedia vastukaja Londoni pussitamisele: sündmuse pealtnägija Londoni aktsendiga hõigatud sõnad terroristile «sa ei ole mingi moslem» annavad tunnistust kohaliku moslemi kogukonna vajadusest distantseerida end neist, kes ISISe nimel kuritegusid toime panevad.

Kui on usaldus võimuorganite ja sisserännanute vahel, on ühiskond palju turvalisem paik.

Ühiskonnale ei ole ohuks mitte sisserännanud, vaid radikaliseerumine. Radikaliseerumine tuleneb sotsiaalsest tõrjutusest. Need, kel nõrgem side kohaliku kogukonnaga, on ISISe aktiivse värbamiskampaania poolt enam haavatavad. Seega, mida vähem sotsiaalset tõrjutust, mida enam kohaliku kogukonnaga liitev on suhtumine sisserännanutesse, seda väiksemat ohtu sisserännanud endast kujutavad.

Suur osa selle tõrjutuse ja radikaliseerumise ärahoidmiseks on teha ka kohalikel võimuorganitel. Oluline aspekt selle juures on inimlik suhtlemine. Teemu Metsäpelto kirjeldab tänases intervjuus tööd, mille politsei on ette võtnud ja mis distantsilt vaadatuna paistab harjumuspärasest politseitööst tublisti erinevat. Suhtlemine rahvusgruppide ja pagulastega ei käi mitte võimupositsioonilt, vaid inimliku kontakti loomise nimel. Kui on usaldus võimuorganite ja sisserännanute vahel, on ühiskond palju turvalisem paik.

«Vahel on vaja alguses koos palju teed juua ja küpsiseid süüa, aga pärast kolme korda saad hakata rääkima tõsistel teemadel,» ütleb Teemu Metsäpelto. Muidugi, see nõuab palju aega, teed ja küpsiseid. Kuid see on hästi kulutatud aeg.