A. Le Coq'i juht Tarmo Noop kirjutas Postimehes, et alkoholipoliitika debatis kasutab teine osapool alkoholitootjates suhtes häbimärgistavat keelekasutust. Talle vastas Tervise Arengu Instituudi direktor Maris Jesse. Avaldame Noobi kommentaarid Jesse vastusele.
1. Maris Jesse oma väidab, et alkoholiettevõtted ja kaupmehed ei vastuta seaduse tundmise ja järgimise eest. Ma tõesti ei tea ühtegi ettevõtet ega kaupmeest, kes teadlikult rikuks seadust.
Kui kogu asja tõestuseks on see, et Tartust on leitud 9 poodi, kes on müünud alaealistele alkoholi (mis tõesti on taunitav ja vaevalt ettevõtte initsiatiivil toimunud eksimus; enamasti aitab selle vastu müügipersonali adekvaatne koolitus. Enamus uuringus ära toodud kauplusi on väikepoed), siis pole see piisav, et sildistada sellega kõiki tootjaid ja kaupmehi. Just sellisest sildistamisest ma ka oma artiklis räägin - see on olnud meie vastase kampaania läbiv joon.
Liiatigi – me oleme ju tootjate ja kaupmeestega koos öelnud, et kui kusagil eksisteerib selline probleem, siis me toetame selle lahendamist konkreetse meetmega – selleks on testostude lubamine koos alaealistega, mitte müüja käe maha raiumine või midagi muud keskaegset! Ja testoste, nagu ka paljut muud, me Ossinovski eelnõus ka oleksime valmis toetama. Oleme seda ka kirjalikult väljendanud.
2. Ma ei tea midagi Eesti Konjunktuuriinstituudi juhi Marje Josingu ettekandest ega kust ta andmed pärinevad.
Tõsi, oleme saanud Prantsusmaa kohta erinevatest allikatest väga erinevaid andmeid, kuid et lähtuda samast andmebaasist, võtame siis WHO aastaraamatu. Selle järgi pean oma seisukohta korrigeerima, ei muutu aga asja olemus.
90ndate alguses oli selle järgi Prantsusmaal tarbimine ca 14 liitrit täiskavanud tarbija kohta. 2005. aastal oli vastav number 12 liitrit, ehk vähenemine 16%. Keskmiselt teeb see 1% aastas, mis pole kindlasti suurem kui turu orgaaniline langus. Alates sellest ajast on tarbimine püsinud praktiliselt muutumatuna.
Muuseas, Prantsusmaal liberaliseeriti ka reklaami regulatsiooni 2009. aasta suvel, lubades alkoholireklaami internetti. Küllap on leitud, et keskaegsed piirangud ei mõjuta inimeste tarbimiskäitumist. Kui Eestis oleks sellise Prantsuse niinmetatud hea langusega 1% aastas sarnane tempo, siis meil oleks läinud 12,5 liitriselt tarbimiselt 2007. aastal 9,9 liitri peale jõudmiseks 26 aastat, mitte 7. Paneb vast mõtlema.
Samas väidab Jesse, et viimaste aastate jooksul Eestis aset leidnud 4% langus on seisak. Seda selles kontekstis, et aastas 1% langenud tarbimist Prantsusmaal saab pidada suureks võiduks?
Reklaami osas meenutaksin ka sotsiaalministeeriumi alkoholipoliitika rohelises raamatus toodud uuringut 10% reklaamimahu kasv toob kaasa tarbimise kasvu kuni 0.3%. Ehk mõju on praktiliselt olematu.
3. 2007. aastal oli alkoholi tarbimine 12,5 liitrit inimese kohta ja 2014 9,9 liitrit inimese kohta. Seega kukkumine on mitte 20% vaid 26%.
Vaadates 2015. aasta alkoholi aktsiisi laekumist võib kindlalt väita, et sel aastal tuleb tarbimine juba alla 9 liitri inimese kohta ehk kukkumine võrreldes 2007. aastaga on 39%. Kui see pole langus, siis mis on? Isegi Maris Jesse poolt toodud viimaste aastate näide, kus tarbimine on langenud 10,3-lt liitrilt 9,9-le liitrile, on langus 4%! Kui soovitakse langust mitte 0,4 liitrit aastas, vaid 1 liiter aastas, siis 9 aastaga oleksime tarbimisega nullis.