Euroopa Kontrollikoja liikme nimetamisega tekkinud olukord on sümptomaatiline kahes mõttes: ühelt poolt ilmestab see sotsiaaldemokraatide esimehe Jevgeni Ossinovski tendentsi tüdida kiiresti mitte üksnes juba laual olevate küsimuste, vaid ka enda poolt lauale tõstetud küsimuste lahendamisest ja teiselt poolt viitab valitsusjuht Taavi Rõivase tagasihoidlikkusele initsiatiivi võtmisel. Viimane ei pruugi iseenesest olla demokraatliku valitsusjuhi halb lähenemine, kuid lahti seletamata võib see ometi jätta mulje liigsest leebusest olukorra haldamisel.
Juhtkiri: nagu laps leluga
5. detsember 2015, 12:42
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kontrollikoja liikme nimetamisel tekkinud olukord kirjeldab toimuvat vast kõige täpsemalt, ehkki samasuguseid märke võis tähele panna juba ajal, kui jutuks olid koalitsioonileppe avamine ja seal kirja pandu arutamine. Pika puiklemise, erimeelsuste, valitsuse laiali minemise hirmu järel – millele andsid tooni Sotsiaaldemokraatliku Erakonna siseheitlused esimehe valimisel – said sotsiaaldemokraadid oma tahtmise. Kuid sinna see suures osas ka jäi. Kätte võideldud – ja inimeste positsiooni kaotamise hinnaga kätte võideldud – olukord jäeti sinnapaika ja olulisi arenguid selles osas enam ei toimunud.
Väidetavalt sotside poolt IRLile pakutud vahetuskaup – kooseluseaduse heakskiitmine Juhan Partsi ametikoha vastu kontrollikoja liikmena – on eetilisena kaheldav, kuid oleks olnud vähemalt kaudselt õigustatud, kui oleks oma võimaliku kandidaadi nimel tegevusse asutud. Selle asemel varjutavad kogu protsessi tagasihoidlikkus alternatiivse kandidaadi selja taga seismisest ning jutud, nagu oleks Ossinovski olnud Partsi kandidatuuriga rahul ka juhul, kui sotsid oleks saanud mõned olulised töökohad nõukogudes või maakondades.
See on koht, kus ilmneb probleemi teine aspekt. IRL loodab, et kontrollikoja liikme küsimus saab lahendatud ka nii, et neli sotsiaaldemokraadist valitsuskabineti liiget jäävad eriarvamusele, kuid Reformierakond ei näe selles lahendust. Põhimõte, et valitsuse otsus peab olema konsensuslik, et valitsus ei hääleta, on kaudselt loonud olukorra, kus ka valitsusjuht end positsiooni võtmisest distantseerib. Arusaam, et olukordi saab lahendada eelkõige rääkimisega, on hea, kuid see ei tähenda, et poleks olukordi, kui rääkimisest ei piisa.
Mida sellest järeldada? Esiteks, võimuliidus on käärinud juba nii kaua, et vein peaks ammu valmis olema. Kui sel veel lahendust leidmata mõnda aega käia lastakse, siis on karta, et pudelis pole lõpuks enam muud kui äädikas, suhted sassis, koostöö keeruline ja tulemus hapu.
Ja teiseks, järjepidevus on voorus. Kui olukord on välja võideldud, tuleb see ka resultaadini viia.