Kuigi maailmas räägitakse energiatehnoloogiate arendamise ja uuendamise vajalikkusest, jätkab Eesti ulatuslikku põlevkivisektori arendamist, kirjutab Kaarel Tarand Õpetajate Lehes.
Kaarel Tarand: põlevkivilõke kustub niikuinii
5. detsember 2015, 15:13
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Esmaspäeval, kui paljud Eestis polnud suutnud veel aegade ühest kõige veidramast poliitatraktsioonist toibuda, kirjutasid miljardärid Bill Gates, Mark Zuckerberg, Richard Branson jt, kokku 25 inimest, Pariisi globaalsete kliimakõneluste taustal alla fondi Breakthrough Energy Coalition asutamisleppele. Nad tegid seda rahulolematusest energiatehnoloogiate arendamise tempo ja innovatsiooni investeerimise senise suurusega.
Oma lipukirja järgi kavatsevad nad investeerida «varakult, laialt, julgelt, targalt ja üheskoos». Pole kahtlust, et selline samm (rahas räägitakse alustuseks ca 20 miljardist dollarist) vähendab oluliselt ka mõne valitsuse kiusatust fossiilidest veel viimast võtta ja pidurdada riikidele siduvate kohustuste võtmises kokku leppimist.
Eesti jätkab hävitustegevust
Esmaspäeval pidas vapra lühikõne Pariisis ka Eesti peaminister Taavi Rõivas. Pressiteate järgi rääkinud temagi, et kõige tähtsam on kasutusele võtta uusi tehnoloogiaid ja mitte kasvada keskkonna arvelt. Lõpetuseks näitas ta kolleegidele digiallkirja.
Paraku jättis Eesti valitsus Pariisis tegemata selle, milleks kõik sinna üldse kogunenud on, nimelt võtmata kohustuse, mis oleks tehnoloogilise eesrindlase vääriline. Teatavasti on Eesti energiapoliitika Euroopa Liidus olnud juba liitumiskõnelustest saadik ikka ainult üks endale leevenduste ja eriõiguste ning erandite mangumine. Et me ikka saaksime jätkata oma traditsiooniliselt keskkonda hävitavat lemmiktegevust, põlevkivi ahjuajamist.
On üsna moraalitu käia dotseerimas rahvusvahelistel püünedel, kui süsiniku emissiooni poolest elaniku kohta oleme maailmas 19. kohal, jäädes Euroopas maha ainult Luksemburgist. Lihtne järeldus siit on, et iga meie elaniku kohta tekkiv euro SKT-s on kõige energiamahukam Euroopas ehk meil on enim säästuruumi.
Siia kõrvale sobib meenutada paari värsket fakti. Läinud nädalal teatas Eesti põlevkivitööstuse lipulaev Eesti Energia, et peab ülima tõenäosusega korstnasse kirjutama kogu kuulsusrikka «investeeringu» (minimaalselt 51 miljonit eurot) USA Utah’ osariigi põlevkivimaardlate hõlvamiseks ning õliks moondamiseks. Tõenäoliselt tabab lähikuudel suur allahindlus Auveres veel korralikult käivitumata uut põlevkivil töötavat elektrijaama (õhku haihtub ca 300 miljonit). Energiakompanii käsi käib nii täbarasti, et valitsus pidi hädaga edasi lükkama kavandatud dividendide ettevõttest riigieelarvesse tõstmise.
Need ei ole õnnetud üksikjuhud ega halb õnn, vaid kogu idee savijalgsus. Sellest hoolimata on valitsus Euroopa abiraha järgmisel perioodil kavandanud ulatuslikult kulutada just põlevkivisektori arendamisesse. Tundub üsna skisofreenilisena.
Maha magatud võimalus
15 aastat tagasi oli Eesti valitsusel suurepärane võimalus alustada põlevkiviärist väljatõmbumist, kui Mart Laari valitsus üritas kurikuulsale ameeriklaste NRG-le maha müüa elektrijaamade osalust. Kuigi partneri valik polnud ehk õnnestunuim ja asjaolu, et mõni partner sisepoliitilises võitluses närukaelaks osutus, tehinguni jõudmist ei võimaldanud, võib tagantjärele tarkuses öelda, et kui toona õnnestunuks müüa, siis praegu oleks Eesti valitsus ammu vaba põlevkivilobistide survest, saaks langetada keskkonna suhtes vastutustundlikke otsuseid, oleks välja arendanud mitugi võrguühendust Euroopa suunal, ühendanud end lahti Venemaa võrkudest … ja kulutamata oleks jäänud kõik need avantüürimiljonid või summaarselt ehk koguni miljardid. Ida-Viru ehk ei õitseks ja oleks praegusest veel inimtühjemate asulatega, kuid vaevalt, et põlevkivist lahti seotud üksikisikute elujärg kehvem oleks kui praegu.
Pole keeruline mõista, et iga praegu rajatav elektrijaam planeeritakse töötama vähemasti 40 aastat. Sellise horisondiga energiaäris investeeritakse. Aga valdkonna poliitiline juhtimine muutub kiiresti. Rio de Janeiro esimene kliimamuutuste tippkohtumine toimus aastal 1992 ehk sellest on möödas vaid pool elektrijaama eluiga. Vastavalt sellele, kuidas teadlikkus inimtekkeliste kliimamuutuste tagajärgedest on levinud, on maailmas suletud sadu fossiilkütuseid kasutavaid elektrijaamu. Tõsi, arengumaades on neid ka juurde ehitatud, aga Eesti tahab ju olla arenenud riigi nime vääriline ja kuulub ka OECD-sse, rikaste riikide klubisse.
Projekteerigem need aastad Riost Pariisini nüüd tulevikku, näiteks aastani 2038. Kas keegi täie mõistuse juures olev inimene võib arvata-kinnitada, et kui areng läheb endist rada edasi, siis fossiilkütused on veerandsajandi pärast laialt kasutuses ja eriti põlevkivi kui kõige kehvema kütteväärtusega aine nende hulgas? See on võimalik ainult juhul, kui praegune soovitav kliimapoliitika läbi kukub, riigid ei taju oma globaalset vastutust ning igaüks võitleb allakäivates oludes igaühe vastu. Mis elu see oleks?
Eestis on pikk poliitiline traditsioon viia ühiskonnas vajalikke reforme, mida lihtsam rahvas ei suuda mõista, läbi viitega välismaistele nõudmistele ja survel (nn euronormatiivid, NATO nõuded jmt). Vaevalt, et see lihtsam rahvas hakkab Pariisis lepitavaid dokumente üksipulgi läbi lugema, kui konverentsilt naasev peaminister näiteks teatab, et leppis seal inglase, ameeriklase, venelase ja hiinlasega kokku, et põlevkivi jääb edaspidi maa sisse ning Eesti muutub üheks maailma esimestest täielikult puhta energia maadest. Selle väikese vale õilsal eesmärgil annaksin ma peaministrile meelsasti andeks, kui ta sõna ka teoks saaks.