Viimastel nädalatel on olnud vene propaganda teravik suunatud Türgi ning tema presidendi Recep Erdoğani suunas. Loomulikult ei ole autoritarismi kalduv Türgi president mõni «ingel», kuid teda terroristide ja nende läbiviidavate finantsoperatsioonide toetamises süüdistamine on selgelt ebaadekvaatne, kirjutab kolumnist Taavi Minnik.
Venemaa juhtide viljeldav oportunistlik välispoliitika seisabki aga adekvaatsusest ning tervest mõistusest kaugel. Venemaa sõjaline operatsioon Süürias on väldanud juba paar kuud ning on selge, et eesmärgiks ei ole Islamiriigi purustamine.
Venemaa on Lähis-Idas tegutsenud pigem Assadi ning Teherani huvides. Tõepoolest, Venemaa sõnum on selge, erinevalt argpükslikult maailmapoliitikas kõigil rinnetel taganevast Obama administratsioonist, venelased «omasid» maha ei jäta.
Kogu asja juures on kahtlane aga see, et Venemaa tegutseb samas ka Islamiriigi huvides. Muuhulgas tuli Türgil, kes praegu on ainsaks jõuks maailmas, kes valmis alustama maavägede operatsiooni Islamiriigi vastu, tuleb sügisel Vene interventsiooni tõttu nendest kavadest loobuda. Kuid uusi küsimusi Islamiriigi ning Venemaa vahekorra kohta on viimasel ajal esile kerkinud teisigi.
Islamiriigi ja Venemaa vahel eksisteerib tihe side
Esiteks on oluline osa Islamiriigi välismaalastest võitlejatest pärit endistelt Nõukogude Liidu aladelt. Vene eriteenistused on teadlikult suunanud islamiradikaale Kaukaasiast Süüriasse, tegemata neile väljasõiduks mingisuguseid takistusi, selleks on neile väljastatud ka vajaminevad reisidokumendid.
Süüria kodusõja ajal on ka näiteks Dagestani võimud sellest regioonist pärit võitlejaid keelitanud kodumaale mitte naasma ning Süüriasse jääma. Islamiriigi juhtkonna moodustavad sadakond endist Saddam Husseini sõjaväe- ning luureohvitseri, kellest paljud välja õpetatud Nõukogude Liidu sõjaliste nõustajate poolt või kes oma hariduse saanud Nõukogude Liidus. Võimalik, et kunagised KGB loodud sidemed eksisteerivad tänaseni ning Vene eriteenistustel on Islamiriigi juhtkonna hulgas veel omad informaatorid, mitmed analüütikud on osutanud ka selle kaudseks tõestuseks Vene juhtide kärme reaktsiooni Pariisis toimunule.
Viimastel kuudel on aina rohkem räägitud sellest, et Bashar al-Assadi režiimi ja Islamiriigi vahel eksisteerib salajane kokkulepe, hiljuti teatas sellest ka Türgi peaminister Davutoğlu. Kui vaadata Süüria kaardile, kus jooksevad erinevate relvastatud grupeeringute vahelised kontrolljooned, siis on selge, et kõikidest Süüria kodusõja osapooltest on pikim piir Islamiriigiga just Assadil, kuid Assadi armee põhitegevus on suunatud just Süüria opositsiooni, mitte Islamiriigi vastu.
Ka Venemaa õhurünnakud on suunatud Süüria opositsiooni vastu. Heites pilgu jälle kaardile näeme, et 24. novembril ründasid vene Su-24d, millest ühe türklased alla lasid, objekte, mis asuvad Islamiriigi valduses olevast territooriumist 160 kilomeetri kaugusel.
Venemaa juhid on viimastel päevadel süüdistanud oma propagandakanalites Türgit Islamiriigi naftamüügi vahendamises, kuid ma tuletaksin meelde, et vastavalt 25. novembril avaldatud Ühendriikide rahandusministeeriumi andmetele (varem, 21. novembril oli seda teatanud Ehho Moskvõ) osalesid Islamiriigi ja Assadi vastavates tehingutes just nimelt vene, mitte türgi pangad. Teisisõnu: Islamiriik müüb, Assad ostab ning Putin vahendab. Nendesse skeemidesse on muuhulgas segatud FIDE president ning endine Kalmõkkia juht, endine KGB töötaja Kirsan Iljumžhinov.
Venemaa eesmärgid
Palju on pead murtud selle üle, mida Venemaa Lähis-Idas saavutada üritab. Venemaa välispoliitika on pikemas perspektiivis läbi kukkunud, kuid on vaja mõista, et Venemaa juhid mõtlevad oma tegevuse planeerimisel palju lühemas ajalises perspektiivis kui 10 või 15 aastat vaid tihti hoopis kuudes, aga ka nädalates ja päevades. See, et Lähis-Ida konflikt jätkuks ja isegi laieneks, on Venemaa ja tema liitlaste huvides.
Mida rohkem Süürias, Afganistanis ja Iraagis sõditakse, seda rohkem saabub Euroopasse põgenikke. Mida rohkem põgenikke, seda sügavam on puhkenud poliitiline kriis Lääne-Euroopas ning valijad pööravad selja tänastele juhtidele, kes pole hakkama saanud selle kriisi ohjeldamisega. Vaadake kas või kuidas on kasvanud viimasel ajal Kremlit toetatava Marine Le Peni reiting vahetult enne Prantsusmaa kohalikke valimisi.
Teiseks oleks hea, kui Süürias ja Iraagis möllav Islamimaailma-keskne sunniitide ja šiiitide apokalüptiline lõpulahing, aga ka sõda sunniitidest valitsejate ja sunniitliku Islamiriigi vahel leviks regiooni teistesse riikidesse. Näiteks maailma põhilisse toornaftaga varustajasse, Saudi-Araabiasse, kus šiiitide vähemus, keda sunniitlik enamus kaua on alla surunud, sunniitide vastu üles tõuseks.
«Korralik» sõda Lähis-Idas on ikka naftahinnad tõusule juhtinud ja seda hinnatõusu on Putini režiimil tarvis, arvestades seda, et Venemaa föderaalsest eelarvest, mis enamuse oma tuludest saab gaasi-ning naftamüügist on Venemaal tarvis «ära toita» enam kui sada miljonit inimest (riigiteenistujad, pensionärid, nende pereliikmed jne.) Vene inimesed on sitked ning elavad tänased vintsutused üle, kuid kaugemas perspektiivis on režiimile siiski tarvilik naftabarreli hind uuesti tõusule pöörata.