Eesti ja nõukogude Venemaa vahekorrast. (Jutuajamine Moskva saadiku hra A. Birkiga).
Postimees 1923. aastal: suhetest idanaabriga
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Meie vahekordades sotsialistlike nõukogude vabariikide liiduga – teisiti öeldes Venemaaga on kõige pealt ära märkida, et suve jooksul likvideeriti lõpulikult see pinevus, mis tekkis kevadel Eesti konsulaadi rüüstamisest Peterburis ja sellele järgnenud haavavatest avalustest Vene nõukogude ajakirjanduses. Nimelt püstitati viimasel vangide vahetamisel Vene nõukogude valitsuse esitajate juuresolekul Eesti lipp pidulikult Eesti konsulaadi katusele, kuna juba maikuus valitsuse esitajate poolt sügavat kahetsust avaldati ning ühtlasi näidati, et süüdlasi karistatakse. Praegu ei ole meie vahel nähtusi, mis teravust või põnevust sünnitaks, ja üksikud vahejuhtumised piiril, nagu meie kalurite kinnivõtmine Pihkva järvel, arenevad rahuliku lahendamise suunas.
Nii võib siis ütleda, et Eesti ja Vene vahekordades ei ole praegu midagi erilist, mis nende rikkiminemise poole sihiks ja põhjendamatuks kummagi riigi suhtes tuleb lugeda juttusid, mis omal ajal liikusid sõjavõimaluste kohta meie ja meie Idanaabri vahel, ja temal ei ole ei põhjust ega otstarvet ennast vaenujalale seadida oma ligemate naabritega. Rahuliku vahekordade arendamise küljest vaadates seisab meil veel ees tükk tööd – kaubalepingu, konsulaarlepingu, kohtulise abiandmise lepingute sõlmimise alal. 2.12.1923