/nginx/o/2016/05/02/5331249t1h7564.jpg)
Kadri Simsoni leer oli küll lahinguks hästi valmistunud ja esinejate pilk võimalikku tulevikku suunatud, kuid vaadates kongressi auditooriumit, siis seal istus ikkagi minevik. Kui juba huntide seas olla, tuleb kaasa uluda, koera kombed seal ei kehti, kirjutab arvamusportaali kolumnist Tarmo Pikner.
Nagu arvata oligi, võitis lahingu Molosside kuningas Pyrrhos Epeirosest. See juhtus kaks tuhat kolmsada aastat tagasi ja tema lausung «veel üks selline võit ja ma olen kadunud» kõlab täna sama ehedalt kui aastatuhandeid tagasi. Mis siis ikka, advendiküünal pandi põlema ja aeg hakkas jooksma, mil viimne võidukarikas käes.
Heimar Lenk, kes nimetas Savisaare vastu kandideerimist pühaduse rüvetamiseks, saab oma prohvetit edasi kummardada ja temaga koos ülejäänud 540 Tondiraba jäähallis toimunud tõekomisjonis hääletanud jüngrit.
Arvestades Keskerakonna mäekõrgust reitingut, on suure juhi kummardajaid muidugi kümneid tuhandeid lisaks. Ja ega keegi ometi ei mõtle kahelda selles, et kõik need tuhanded väärivad oma esimeest.
Pokkerimäng kandidaatidega
Valimiskarusselli stardipaugu kõlades sai parteijuhi kandidaatide pink rahvast pungil täis. Savisaare toolile kandideerijaid lendas nagu kärbseid liimipaberile. Avangu tegi vanameister ise, arranžeerides iseendale vastaskandidaadiks Jaanus Karilaiu, kes aitas oma soravama jutuga Savisaare mõtted selgemini esile tuua.
Proua Simson nägi taktika läbi ja palkas endale kongressile kaasettekandjaks kogenud Tallinna volikogu spiikri Toomas Vitsuti. Simsoni kampaaniameister, isa Aadu Must andis head nõu: trumpaks vastased üle ja vene häälte püüdmiseks lisaks nimekirja ka Stalnuhhini. Savisaar ei ole harjunud vähemuses olema ja andis omakorda Yana Toomile ja Oudekki Loonele korralduse samuti kandidaatide pingi otsale istuda.
Esimesena langes Karilaid, kes oli mooramaa mehena oma töö teinud juba enne kongressi avapauku (nagu hiljem selgus, premeeriti teda aseesimehe kohaga). Stsenaariumi kohaselt olid järgmised langejad peale kongressil sõnavõtte üksteise järel Stalnuhhin, Toom, Loone ja Vitsut. Lavale jäid need, kes pididki jääma – Edgar ja Kadri, minevik ja tulevik.
Muusikali «Savisaar» teine vaatus
Peab mainima, et ega Tondiraba sõu jäänud sugugi alla Ojasoo/Semperi muusikalile «Savisaar». Oli kirgi, oli maske, oli maskide langemist. Oli ilukõnet ja vihakõnet. Savisaar lubas kogu eesti rahva lendu tõsta, tiivad anda ja kuhugi ära viia, just nagu Mooses viis oma rahva Egiptusest. Aga kuhu meid viiakse, jäi selgusetuks (peaks uurima lepingut Ühtse Venemaaga). Kui aga läks Heimar Lengi poolt piiblilugemiseks, jõuti uue Jeesus Kristuseni ja sellisel juhul pole miski võimatu. Minevikust saagu tulevik!
Igal juhul Eesti riik polevat koht, kus Keskerakond saaks oma seaduste kohaselt toimetada. Meil on rinderiik ning valitsus- ja õiguskaitseorganid laskis Savisaar sirgelt põhja. Koos Putini partei ja Hiinaga tuleb edasi rühkida, Ukraina ja Pariis on aga ise oma kodusõdades süüdi. Nii otsustas mooses Savisaar ja Keskerakonna kongress.
Kadri Simsoni leer oli küll lahinguks hästi valmistunud ja esinejate pilk võimalikku tulevikku suunatud, kuid vaadates kongressi auditooriumit, siis seal istus ikkagi minevik. Kui juba huntide seas olla, tuleb kaasa uluda, koera kombed seal ei kehti. Aadu Must lubas enne kongressi küll, et ükskord peab Savisaar laadalt koju sõitma hakkama, kuid seekord polnud tal veel kiiret kuhugi. Vaja kolmas Eesti kokku klopsida.
Asutati Kriminaalpartei
Peale selle, et Keskpartei eraldas end Eesti õigusruumist, paistis kongress silma veel omapäraga, et olemasoleva partei sisse asutati teine partei, mis paistab esimesest isegi olulisem. Nimelt asutati Kriminaalpartei. Arvukad kriminaalkorras karistatud keskerakondlased saavad rahulikult oma hämaraid tegusid edasi viljeleda juba partei igakülgse egiidi all.
Õigeaegne õnnistus saunamees Toobalile ja meilipiilur Laasile ning muidugi esimehele endale, sest kuidas saakski parteid juhtida, kui ise oled äkki kriminaalkorras süüdi mõistetud. Milline ettenägelikkus, igati põhjendatud põhikirja muudatus.
Pärast võitlust vehitakse rusikatega
Nagu kombeks, hakatakse pärast võitlust rusikatega vehkima. Suurim kähmlus tuleb riigikogus, kus pühitakse tolm aknaaluse rea toolidelt. Sinna potsatavad istuma need, kes julgenud parteilisi vastuhakke lavastada ja seepeale heidetud fraktsioonist üle parda. Kui aknaaluseid koguneb teatud kriitiline hulk, hakkab riigikogu istungitesaalis vilgas aritmeetiline tegevus. Liidetakse numbreid nii- ja naapidi, et kokku klapitada uutmoodi koalitsiooni.
Faktoloogial tuginev aritmeetika on lihtne, kuid numeroloogiaga tegelemine on märksa keerukam. Eriti olukorras, kui kõik on kõigiga riius. Sotsid on oma noore ja kogenematu husaariga keerutanud üles sellise tolmu, et keegi ei saa aru, mis mäng käib ja millised reeglid parajasti kehtivad. IRL tegeles pikemat aega maailmavaatelise sisekaemusega ja ärkas siis, kui omasid peksma hakati. Vabaerakond võtab vabalt ja EKRE künnab visalt oma vaevalist vagu.
Ometi tahaksid kõik Reformierakonnale ära teha, aga üksinda ei saa ja kampa kokku panna on kuidagi keeruline. Valitsev partei ise on aga kahtlaselt vait kui sukk – kas hoitakse hinge kinni või oodatakse uusi kosilasi. Kaldun siiski arvama, et reformarid võivad edasi rahulikult hingata.
Kahjuks ei reguleeri kooseluseadus erakondade kooseksisteerimist ja nii ajab iga partei oma joru. Väike lootus on, et ehk toob Keskerakonna paratamatu rebenemine olukorda muutuse, kuigi seltskond, kes peaks reformile ära tegema, saaks maailmanägemiselt ikka väga kirju – ühest seinast teise. Otsustavaks saab see, kas julgetakse kõige sirgeselgsemate, EKRE omadega, ühele pildile jääda.
Jääaeg kestab
Niisiis jääminekut jäähallis ei toimunud, nagu Savisaar oma kõnes lubas. Minevikust sai tulevik ja loodetud tulevikust saab minevik. All-linnas kestab jääaeg edasi. Toompeale tõus on veel mägede taga. Ja Keskerakond veereb ratastooli kiirusel edasi. Kuhu?
Tarmo Pikner on töötanud 18 aastat Saare maavalitsuses arendusjuhi ja välissuhete juhina ning ELi programmisekretariaadis. Ta on endine Lümanda vallavanem ja kuulunud rahvusvaheliste organisatsioonide Eurohouse, B7 ja CPMRi juhatusse. Pikneri sulest on ilmunud raamat «Eesti orhideed».