Lühikese sütikuga liitlasel oli õigus

Evelyn Kaldoja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Türgi president Recep Tayyip Erdoğan.
Türgi president Recep Tayyip Erdoğan. Foto: Andrus Peegel

Lõppev nädal on toonud mitmeid uudiseid, mille pärast võiks Türgi president Recep Tayyip Erdoğan tõesti tunda sügavat kahetsust ja ehk ka vabandust paluda.

Näiteks see, et ligi 80 miljoni elanikuga riigis ei leidunud kedagi teist energeetika- ja loodusvarade ministriks kui tema väimeespoeg. Või värske ülevaade, mille järgi on viimase viie aasta jooksul Türgis tapetud 1134 naist, tihti põhjustel nagu «värvis oma pea punaseks», «ostis uue kleidi», «ei teinud kartulikroketeid». Sel nädalal võeti ka vahi alla ajalehe Cumhuriyet peatoimetaja Can Dündar ja Ankara büroo juht Erdem Gül – need kaks nime lähevad praeguseks juba lõputuna tunduvasse Türgis represseeritud ajakirjanike nimekirja.

Aga on keegi, kelle ees Erdoğan praeguseks kinnitatud info järgi tõesti ei peaks vabandama. Vladimir Putin ja tema Venemaa. Teisipäeva hommikuks, kui venelaste Su-24, tulejutt sabas, Türgi F-16 hävitajate «abil» oma viimase sööstu maa poole tegi, oli Moskva korduvate Türgi õhupiiri rikkumistega Erdoğani karika tõesti nii täis lasknud, et pidanuks isegi mõistma, et kerge näokrimpsutusega selle sisu ärajoomist Türgilt oodata ei maksa.

Kurja häält nende õhuruumis ringi rallivate Vene sõjalennukite pärast tegi Ankara juba ligi kaks kuud tagasi, lastes käiku koguni NATO artikkel nelja konsultatsioonid. Selle järel on tõsistel hoiatusvestlustel Ankara võimukabinettides käinud nii Moskva suursaadik kui ka kaitseatašee.

Samuti tulistasid türklased oma territooriumi kohal alla ühe mehitamata lennumasina, mida venelased küll omaks ei tunnistanud, aga mis tõenäoliselt pärines siiski nende angaarist. Viimati tõstatas küsimuse venelaste hooletust lennustiilist president Erdoğan kolleeg Putiniga isiklikult paar päeva enne Su-24 allatulistamist G20 riikide tippkohtumise ajal Antalyas.

Putini ja Erdoğani juhtimisstiilide vahel paralleelide tõmbamine on läbi käinud juba nii paljudest kohtadest, et seda mõttekäiku saab nimetada klišeeks. Seda enam võinuks arvata et Vene riigipea on suuteline prognoosima, et kui vastu türklaste tahet nende kodutanumal piisavalt kaua kepsutada, teeb selle rahva n-ö vana Euroopa omast märksa libedam päästikusõrm ka saatusliku liigutuse.

Tundub, et Putin seda siiski välja ei nuputanud. Või siis pole Kremli vürstil oma õhuväelaste üle nii tugevat kontrolli, et ta suudaks neid veenda räpakat sõidustiili korrigeerima. Igatahes on kulunud mitu päeva, enne kui Moskva pahane jahmatus konkreetsema kättemaksu vormi võtma hakkab.

Türgi seevastu on talitanud üpris korrektselt – teavitanud ÜROd ja NATOt, andnud välja oma asitõendid ja viidanud nende poolel seisvale rahvusvahelisele õigusele.

Üsna kohe pärast seda intsidenti soovitas endine NATO Euroopa vägede ülemjuhataja ja praegune Fletcheri diplomaatiakooli dekaan James Stavridis alliansil kindlalt Türgi selja taha koguneda. Ilmselgelt on selleks mitmeid häid põhjuseid. Ühelt poolt võib just laiema alliansi jõud heidutada Kremlit tegemast midagi rumalamat kui juurviljasanktsioonid ja türgi ärimeeste Krasnodari põllumajandusmessilt minema kupatamine. Teisalt aga on ka meie huvides, et pidevalt artikkel viie kehtivust küsimuse alla seadval Moskval ei õnnestuks Eestitki kaitsvat solidaarsust õõnestada NATO kaguservalt.

Sellegipoolest on mõistetav ka NATO üleskutse, et ehk püüaks nüüd võtta rahulikumalt. Kahtlemata pole kogu alliansi peale kedagi teist, kes valdaks Putini-keelt nii hästi kui Erdoğan. Teisalt ei pruugi aga «samakeelsus» ilmtingimata viia harmoonilise teineteisemõistmise nobeda taastumiseni ning Putin – esimese ehmatuse vihaga asendumisel – ei pruugi pidada järjekordset oma rahva puuviljalettide tühjendamist piisavaks kättemaksuks.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles