Abdul Turay: vabadus uskuda

Abdul Turay
, kolumnist
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Abdul Turay
Abdul Turay Foto: Peeter Langovits

Eestist alguse saanud «Vabadus uskuda» on osa üleilmsest rohujuuretasandi uskudevahelisest liikumisest, kirjutab Abdul Turay. Uskudevaheline liikumine on muuhulgas reaktsioon uusateistlikule liikumisele.

Kujutage ette vaatepilti, mis on risti vastupidine Lähis-Idas toimuvale. Ruum täis kristlasi, juute, muslimeid, krišnaiite ja teisi usklikke, kes kõik laulavad ja tantsivad, vestlevad ja naeravad, hoiavad üksteisel käest kinni ja näitavad igati välja, et neile tõepoolest meeldib seltsis olla.

Jah, just nii juhtub siinsamas Eestis 16. novembril. «Vabadus uskuda» tähistab usuvabaduse 25. aastapäeva Eestis. Küll Eestist alguse saanud, on see osa üleilmsest rohujuuretasandi uskudevahelisest liikumisest, mis on juba aastaid tasapisi, rahvusvahelise peavooluajakirjanduse nägemisulatusest madalamal aina kasvanud.

Kui ilmalikud mitteusklikud üritavad kõiki veenda, et muslimid kujutavad kristlikele riikidele ohtu, siis tõelised kristlased murravad leiba koos muslimitega ja vastupidi.

USAs ja Lääne-Euroopas on peetud juba hulk uskudevahelisi üritusi.

Suurbritannias ja mujal käivad muslimid, kellest paljud on hiljutised immigrandid, regulaarselt kirikus.

Kui Briti peaminister David Cameron möödunud aastal kuulutas, et Suurbritannia on «kristlik riik», sai ta vastulöögi ateistlikelt avaliku elu tegelastelt, sealhulgas ulmekirjanikelt Philip Pullmanilt ja kadunud Terry Pratchettilt.

Tema kaitseks astusid hoopistükkis välja muslimite, sikhide ja hindude juhid.

«Keegi ei saa eitada, et Suurbritannia on tänini valdavalt kristlik maa, millel on sügavad ajaloolised ja struktuursed sidemed ametliku kirikuga. Me austame seda,» sõnas Suurbritannia muslimite nõukogu peasekretär Farooq Murad.

«Vabadus uskuda» on Jacqueline Baumeri vaimusünnitis. Ta on ameeriklanna, kes tuli Eestisse abikaasa juurde elama. Baumer töötas kümme aastat rahakogujana, töötades välja ja juhtides programme ja kampaaniaid, nõustades organisatsioone, kel oli välja käia mõni idee või projekt.

Baumer kogus oma karjääri jooksul viis miljonit dollarit väärt ettevõtmisteks. Ta otsustas jääda Eestisse elama, et tema kaks väikest last võiksid ära õppida siinse maa keele ja kultuuri.

«Mõte tuli kõnelustest teiste kirikutega, kel oli pajatada vapustavaid lugusid, kuidas nad Eestis jalad alla said. See arenes orgaaniliselt vestlustest teiste kirikute juhtidega,» ütles Baumer.

Praegu ongi Baumer rakendanud oma teadmised ja oskused selle projekti taha. Ta loodab, et sellest kujuneb iga-aastane suurüritus, kus Eesti jumalakummardajad saavad kokku tulla ja solidaarsust välja näidata.

Eestit peetakse küll mittereligioosseks ja mõnes mõttes isegi antireligioosseks maaks, vähemalt kui asi puudutab muslimite kogukonda, kuid Baumer ja teised usujuhid kinnitavad, et usklikel inimestel on palju enam ühist kui erinevat.

«Käesoleva ürituse keskmeks on kuulutada mõtet, et kõigil on õigus siin olla. Kõik võivad ise valida, mida nad usuvad. Mormoonid on vaimustuses, et juudid saavad siin olla ja oma usku järgida. Juudid on vaimustuses, et muslimid saavad siin olla ja oma usku järgida. Ka muslimid on vaimustuses. Keegi ei tõmbu iseendasse.»

Muslimid esitavad kutse palvusele, juudid hoolitsevad muusikalise saatega palve eest, krišnaiidid mõistagi laulavad ja tantsivad. Kõige paremini on esindatud kristlased. Muusikat teevad adventistid, nelipühilaste Tallinna Vineyard ja mormoonid ehk Baumeri enda kirik. Baptistid toetavad, aga ei astu ise ette.

Märkimist väärib mõistagi, et kõrvale on jäänud kõige suuremad kirikud, luteri ja vene õigeusu kirik. Nagu suured organisatsioonid sageli on nad aeglased kaasa tulema. Peavoolukirikud ei ole ehk veel adunud, et uskudevaheline liikumine on siin juba kohal, on tõeliselt kohal ja kasvab.

Isegi Baumerile tuli see idee rohkem intuitsiooni kui teadliku uurimistegevuse tulemusel.

«Pärast seda, kui ma seda üritust korraldama hakkasin, olen saanud teada teistest väga sarnastest üritustest kogu maailmas. See on väga orgaaniline ja väga eestilik. Sugugi mitte [otseselt] mõjutatud teiste maade üritustest,» sõnas ta.

Ürituse korraldajad soovisid väga, et just muslimid osaleksid, sest Eestis on kujunenud islamile nii negatiivne kuvand. Tegelikult leiab islami ja kristluse vahel väga suuri sarnasusi. Islam tähendab allumist Jumala tahtele ning samasugune allumine kõrgemale jõule on mormoonidegi tuumikidee.

«Ma olen näinud, et paljud usklikud on sellega nõus. Minu kogemus näitab, et kuna mind ümbritseb religioon, olen ma näinud rohkelt sallivust [teiste uskude suhtes]. Aga ma olen [väljaspool usuringkondi] kohanud samuti inimesi, kes on sallivad, nagu ka inimesi, kes mõtlevad muslimitest samamoodi nagu Eestis muidu kombeks,» sõnas Baumer.

Pole kahtlust, et uskudevaheline liikumine on reaktsiooniline, aga see ei ole tingimata halb. See on reaktsioon sisemisele usukirele. Suurbritannias lähevad muslimid kirikusse selleks, et anda inimestele teada, et muslimid ei ole sugugi kõik peast segi džihadistid, kes muudkui püüavad kõiki asju ja inimesi õhku lasta.

Kui Eesti võimaldab oma maale pääseda Lähis-Ida ja Lääne-Aafrika varjupaigataotlejatel, võib ühtlasi oodata kirikus käijate arvu suurenemist. Mis on omamoodi irooniline, sest eestlased ju üldiselt kirikus ei käi.

Uskudevaheline liikumine on samuti reaktsioon hästi organiseeritud ja viimistletud uusateistlikule liikumisele, mis on sajandi algusest peale aina jõudu kogunud. Nad suhtuvad raevukalt religioonidesse viimaste seisukohtade pärast homoseksuaalsuse suhtes, kinnituste pärast, et sugude vahel valitseb tõeline erinevus, ning Jumala, mitte inimese asetamise pärast universumi keskpunkti.

Et anda lugejale aimu, milline on uusateistlik liikumine, toon ära mõned tsitaadid.

«Vana Testamendi Jumal on kogu ilukirjanduse peale kõige ebameeldivam tegelane. Kiivas ja selle üle veel uhke. Väiklane, ebaõiglane, kättemaksuhimuline kontrollihull. Ennast õigustav verejanuline etniliste puhastuste korraldaja, naistevihkaja, homovihkaja, rassist, lastetapja, genotsiidide korraldaja, taudide vallandaja, suurushull, sadomasohhist, tujukas pahatahtlik jõhkard.» Nii on öelnud kuulus teadlane, isekast geenist kirjutanud uusateistliku liikumise üks mitteametlikke juhte Richard Dawkins.

Dawkinsile ei meeldi ka Uus Testament. «Uue Testamendi tuum on Püha Pauluse jälk, sadomasohhistlik pärispatu lunastamise doktriin,» on ta kinnitanud.

Veel üks juhtiv ateist, Somaalias sündinud ameeriklane, endine Hollandi poliitik ja parempoolne polemiseerija Ayaan Hirsi Ali on islami kohta aga öelnud nii: «Destruktiivne nihilistlik surmakultus.»

On esinenud juhtumeid, kus kristlasi on kiusatud taga nende usu pärast. Paljud usklikud on arvamusel, et üht laadi sallimatus, mis oli suunatud homoseksuaalide vastu, on asendumas teist laadi sallimatusega, mis on suunatud usklike vastu. Nad väidavad, et neil peaks olema õigus öelda, et homoseksuaalsus on väär, nagu on teistel õigus öelda, et suitsetamine või alkoholi kuritarvitamine on väär. Ent vihakõneseaduste tingimustes on see muutumas võimatuks. Uusateistid peavad piiblit, koraani ja toorat vihakõneks. Uskudevahelise liikumise rühmad läänemaailmas kujunevad aina poliitilisemaks ja arutavad, mida peaks praeguses olukorras ette võtma.

Eestis ollakse sellest veel väga kaugel. Baumer rõhutab kõikvõimalikul moel, et üritus ei ole poliitiline ega sektantlik.

«Ma ei ole kunagi tundnud, et mind oleks tõrjutud minu usu pärast. Aga ma tean, et inimesed on seda tundnud. Pole religiooni, mida poleks mingil hetkel taga kiusatud. Pidutseda tuleb seepärast, et me toetame üksteist.»

Baumer soovib isegi mitteusklike osalemist – kas või juba sellepärast, et nood näeksid, kuidas juudid ja muslimid koos ühe laua taga söövad.

«Vabadusse uskuda kuulub ka vabadus mitte uskuda. Paljud eestlased usuvad millessegi, ainult et nende usk ei sobi ühegi organiseeritud kogukonnaga. Südames on siiski usku, sügavat usku. Me oleme samamoodi õnnelikud, kui keegi peab paremaks olla mitte religioosne, see on okei.»

Üks juhtivaid usklikke tegelasi eestlaste rahvusteadvuses, kes on nende teemadega väga hästi kursis, on Dave Benton. Ta oli nõus sel üritusel tasuta osalema. Benton tunneb suurt huvi uskudevaheliste kokkusaamiste vastu.

«See on fantastiline idee. Ilma vähimagi kahtluseta avab see paljude inimeste silmad,» ütleb ta.

Tõepoolest, Benton on «Vabaduse uskuda» ideaalne esindaja. Ta on kristlane, aga ei kuulu ühtegi ametlikku kirikusse. Küll meeldib talle kirikutes käia, et imetleda arhitektuuri.

«Ma ei usu, et vajaksin gruppi või isikut, kes mind usus juhendaks. Ma käisin omal ajal teenistustel, nüüd aga meeldib mulle kirikut külastada ükspuha millisel ajal,» sõnab Benton.

«Ma nimetaksin end kristlaseks, aga ma ei ole teiste uskude vastu. Ma olen usklik ja see on suur üritus kõigile usklikele. See väljendab tundeid ja usku.»

Siiski ei jäta Benton vaka alla rahulolematust uusateistliku liikumisega. «Jumal on lõpmatu vägi, heaolu, jõud, mis on meie jaoks olemas. Selleks peab ikka täiesti rumal olema, et öelda, et jumalat ei olemas.»

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles