Reedel toimunud veresaun Pariisi näitas, et islamiäärmuslusest lähtuv terrorism Euroopas ei ole mitte üksikjuhtum, vaid korduv. Kui midagi ette ei võeta on ennustada rünnakute tihenemist, mitte hõrenemist, kirjutab IRLi noortekogu aseesimees Ergo Hanni.
Ma ei nõustu nendega, kes ütlevad, et juhtunul ei ole seost Lähis-Idast ja Aafrikast lähtuva massiimmigratsiooniga. On küll. Kindlasti ei saa aga neid tegusid kaela määrida lõviosale Euroopasse saabujatele. Enamik tulijaid on rahumeelsed ja heade kavatsustega.
Probleem on aga selles, et inimese sisse ei näe ja meil ei ole ka parima tahtmise juures võimalik heade kavatsustega inimesi halbade kavatsustega inimestest eristada. Inimeste puhul ei kehtigi mustvalge või nn digitaalne 1 ja 0 loogika. Inimloomus on sellest märksa keerulisem ja määravad on väärtused, mida inimene kannab.
Väärtusruumide kokkupõrge
Samuti ei nõustu ma väitega, et radikaalne käitumine ei ole islam. Peame võtma ära naiivsuse prillid – äärmuslus on islamist. Täpselt niisamuti nagu osa islamist läänelik islam, mida kohtame näiteks Türgi suurlinnades. On laialt teada, et üle Euroopa leidub radikaalseid mošeesid. Samuti Mihhail Lotmani väljatoodu: ülemaailmne moslemikogukond on seoses terrorismiga fatwa välja kuulutamata jätnud.
See, mis viis jõhkrate massimõrvadeni Pariisis on erinevate väärtusruumide kokkupõrge. Peame leppima sellega, et kui Euroopasse saabub suur hulk siinsetest erinevate väärtustega inimesi, siis sellised asjad juhtuvad. Seejuures rõhutan veelkord, et lõviosa tulijatest on heade kavatsustega ja nemad kannatavad terrorismi all täpselt samuti nagu kõik teised.
Peame arvestama, et Euroopa ilmaliku võimuga ühiskonnad toimivad teistmoodi kui moslemiriigid. Korda tagatakse tulijate kodumaal sageli meie jaoks vastuvõetamatult karmide võtetega. Vabadusi on vähem, kui harjunud oleme. Riikides omab suurt võimu sõjavägi. Kõikides Lähis-Ida islamiusulistes riikides peale Türgi kehtib senini surmanuhtlus, üheski demokraatlikus Euroopa riigis seda pole.
Sisuliselt on meil valida, kas vähendada oluliselt immigratsiooni või kohaneda, et ka meie ühiskond oleks tulijate kodumaade ühiskondade nägu – karmim ja oluliselt vähemate vabadustega. Ma ei taha mitte mingil juhul üles kutsuda islamofoobiale, see ei ole praktiline lahendus, vaid õnnetu tagajärg.
Tegevust noortele meestele
Mida teha? Fakt on, et inimesed sõja eest põgenevad, nende seas suur hulk noori mehi. Kõikide ühiskonda integreerimine paratamatult ei õnnestu ja see kätkeb endas ohte. Tagasi minna ei ole neil võimalik enne, kui Süüria kodusõda on lõppenud ja ISIS välja tõrjutud.
Leian, et Euroopas tuleks moodustada nn Vaba Süüria armee. See ei oleks üldsegi mitte võõras praktika. Näiteks teise maailmasõja ajal, kui Euroopa mandriosa oli natside poolt okupeeritud, moodustati Suurbritanniasse emigreerunutest Vaba Poola ja Vaba Prantsusmaa armeed. Hiljem suundusid need väljaõpetatud mehed oma kodumaa vabaduse eest võitlema.
Vaba Prantsumaa väed maabusid koos liitlastega 1944. aastal Normandias. Prantsuse armee juht kindal Charles de Gaulle valiti 1959. aastal Prantsusmaa presidendiks. Poolakad toona oma eesmärke kahjuks ei saavutanud, sest nende riik langes Hitleri käest Stalini rüppe. Aga sellele vaatama oli läänes tegutsenud Poola II armeekorpus märkimisväärne jõud, mis mängis olulist rolli näiteks Monte Cassino lahingus ja mujal. Tuleb ka maida, et ideel on juba teatav poliitiline kandepind – selle käis välja Poola välisminister.
Kodust eemal ei ole keegi õnnelik ja ilmselt on Euroopasse tulnud noorte Süüria meeste soov, et kodus saabuks rahu ja nad saaksid sinna tagasi pöörduda. Vabadusega ja rahuga on nii, et selle eest tuleb võidelda. Võiksime anda noortele Süüria meestele võimaluse oma kodud tagasi võidelda. Võimekus ja kogemused selleks on olemas. See lahendab ka noorte meeste tegevusetuse probleemi ja on kahtlemata kooskõlas Euroopa väärtustega.