Indrek Kuus: tarmukad arvamusliidrid ja nende euroopalikud muinasjutud

Indrek Kuus
, kolumnist
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Indrek Kuus
Indrek Kuus Foto: ERIK PROZES/

Mind paneb imestama, et kui keegi inimeseloom on sõna võtnud, puhkeb seepeale suisa pöörane arutelu ja hüsteeria, nagu oleks marukoer lahti lastud, kirjutab arvamusportaali kolumnist Indrek Kuus.

Ma olen sõprade ja tuttavate seltsis nalja visanud ja palunud ennast tituleerida vastavalt meeleolule kas endiseks või tulevaseks arvamusliidriks. Niisama, nalja pärast. Enam-vähem arukas inimene saab ju naljast aru ja teab, millal tuleb naljatlemine ja targutamine lõpetada või asuda tegutsema oma pädevuse piires. Ent minu jaoks on suurem osa arvamuslugusid lihtsalt osa mõtleva inimese meelelahutusest.

Minulgi pole südametunnistus puhas. Päris palju on rumala peaga niisama ja kogemata koosviibimistel seltskonnas lõõbitud, Facebookis ja Postimehe veergudel ehk asjatult laterdatud ja targutatud, naisi solvatud, kuid viga tehes tuleb seda tunnistada.  

Vabandusteks liigse suupruukimise korral võib kasutada järgmisi fraase, muidugi kõik maitse asi ja sõltub olukorrast: «Mul on kahju ja ma vabandan», «Anna andeks, kallis, ma ei mõelnud seda nii», «Daamid ja härrad, tunnistan, et olen eksinud, kuidas saan tehtud kahju heastada», «Oeh, sain suure lollusega hakkama, enam ei tee». Ja variante teisigi.

Vaevalt Lobjakad, Pulleritsud ja helmeusklikud üksteist ka siis nottima hakkavad, kui välja antaks inimjahi luba.

Julged möliseda, julge ka vabandada

Siiski paneb mind imestama, et kui keegi inimeseloom on sõna võtnud, puhkeb seepeale suisa pöörane arutelu ja hüsteeria, nagu oleks marukoer lahti lastud.  

Pole vähimatki kahtlust, et Ahto Lobjakas on erudeeritud ja vaimuomaduste poolest võrdlemisi võimekas, isegi oma koolipõlvemälestustes ei hoia ta oma vaimuandeid vaka all. Ent tsiteerin tema viimast viha põhjustanud jutukest: «Iga Pariisi moslem on rohkem eurooplane – k.a mõrvarid – kui nahavärvile või seedimata kristlusele toetuv poolharitlane Eestis.»

Ahto Lobjakas: Pariis, Eesti*

Aga mis sellest siis on, kui ta nii ütles?

Lobjaka jutu peale ei hakka jõululaupäeval lund sadama ega Euroopa euroopalikumaks muutma. Inimesel on õigus oma arvamusele ja pole tarvis paanitseda nutika tervisesportlase Priit Pulleritsu kombel, kes teatas Facebookis: «Minu arvates on Lobjaka viha ja põlgus Eesti inimeste vastu juba patoloogiliseks muutunud.» Pulleritsu pärast ei lähe ükski aafriklane oma koju ja Lobjaka kolumnide pärast ei hakka nad Rootsi asemel Eestisse sõudma.

Priit Pullerits ja Ahto Lobjakas.
Priit Pullerits ja Ahto Lobjakas. Foto: Kuvatõmmis

Eluvaatlejast kultuuriajakirjanik ja Facebooki-aktivist Janar Ala lausus: «Aga lobjakas tundub sellise tyybina, kes ei ole mingisugune abstraktne idealist, kes tahaks mingisugust paremat maailma, vaid selline tore intellektuaalne nartsissist, kellele v meeldib see obskurantism ümberringi, sest seda saab p6lata ja selles p6lglikus intellektuaalsuses s2rada, ilusat musta v2rvi leeki eritada. Pullerits ja lobjakas- kaks p6rkuvat kunstnikupositsiooni.» (Tsitaadis kirjaviis muutmata). Janar on tore ja nutikas, kuid pärast seda seisukohavõttu minu silmis tema nutikusaktsiad tõusid veelgi. Ta suudab vahest olla jalustrabavalt siiras ja täpne.

Lugu ähvardab küll online-meedia tarbija jaoks ehk liiga loheks venida, kuid üldse polnud paha jälgida eaka maal elava sotsiaaldemokraatliku kirjaniku Jaan Kaplinski blogijuttu, kus ta jahvatas midagi mõjusfääridest ja Venemaast, Eesti asendist jne. Asutuses Riigikogu töötav eksminister Sven Mikser pidas erakonnakaaslase arvamusele tarvilikuks reageerida ja tegi seda väga kaalukalt ja selgesõnaliselt.

Osundan: «Jaan Kaplinski on kahtlusteta Eesti viimase poolsajandi silmapaistvamaid poeete, ent see asjaolu ei tee temast pädevat arvajat välis- ja julgeolekupoliitilistel teemadel. Täpselt niisamuti, nagu hiilgav karjäär ajukirurgina ei kvalifitseeri Ben Carsonit pädevalt kaasa rääkima Lähis-Ida poliitika ja ajaloo küsimusis. Õnneks ei pürgi Kaplinski (erinevalt Carsonist) täna aktiivselt täitevvõimu teostama. Hea seegi.»

Nüüd pärast Pariisi jõletumaid tegusid käib jälle arutelu, et mis õigupoolest on need euroopalikud väärtused, humanism ja renessanss. Oli see mõisate põletamine või hoopis midagi muud…

Poliitkorrektsus

Ent üheks kõikse kindlamaks asjaks tuleb lugeda seda, et europiidsed ja ükskõik mis rassitunnustega Lobjakad, Pulleritsud, Kaplinskid jne saavad kembelda ja teised vaielda ning laikida. Poliitkorrektsus kipub küll hiilima sinnamaale, et paljusid nalju ja seisukohavõtte tuleb teha salajas ning teki all.

Sõnast teoni on suur samm. Vaevalt Lobjakad, Pulleritsud ja helmeusklikud üksteist ka siis nottima hakkavad, kui välja antaks inimjahi luba. Ja nn kõva käe poliitika ihalejad võiksid meenutada, kui hästi said Euroopas elu korraldamisega hakkama hüsteerik Hitler ja paranoik Stalin.

Kirjamees Arvo Mägi ütleb 1993. aastal Eestis suures tiraažis ilmunud Eesti rahva ajaraamatu järelsõnas: «Kuid praegune olukord ei peaks tekitama ainult pessimismi. Elame üha kiirema tempoga muutuvas maailmas, kus muutused võivad olla vägagi üllatuslikud /…/ Käesolev teos, olles jälginud tihti üllatuslikult muutuvat maailma ja eesti rahva ajalugu, tahab muu hulgas olla manitsus liigse pessimismi vastu.» Kuldsed sõnad.

Tahtsin teha nalja, aga vist ei tulnud välja. On hetkel kehv aeg siin Euroopas, kuid nähtud on hullematki. Ent sõnavabadus võiks veel mõneks ajaks jääda, riigipiiridest saab kuidagi ikka üle hiilida. Kui vaielda enam ei saa, eks siis tuleb varrukad üles käärida, aga päriselt sõdida on ikkagi väga vastik. Süütuid inimesi ei tohi nottida.

Loodame siiski, et poliitikud ja diplomaadid saavad hakkama. Kui läheb hästi, sööme head ja paremat ning soovime, et saaksime kiruda õhtuti arvuti taga passides või rattaga mööda euroopalikke kergliiklusteid sõtkudes ja mugavalt diivanil lebotades, kui halvasti ikka on asjad aetud.

Rahu on vaataja silmades, südames ja pedaalides ning palun vabandust, et teid, kallid lugejad, jälle oma pajatusega tülitasin. Ärge kasutage püsse, rääkige omavahel sotid selgeks ja meeldivat tsivilisatsiooni kulgemist ning suvel ringi kõndides ärge sipelgatele peale astuge.


Indrek Kuus on lõpetanud Tallinna Ülikooli eesti keele ja kirjanduse õpetaja erialal ning töötanud 1994. aastast ajakirjanikuna-toimetajana uudisteagentuuris BNS, Linnalehes ja Postimehes. 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles