See, et Prantsusmaa ei jää pärast terrorirünnakuid üksi, vaid võib loota ISISega võitlemisel liitlastele, oli selge kohe pärast läinud reede õhtu traagilisi sündmusi. Viis, mil moel sõjalist abi osutatakse, on aga pretsedenti loov ning sellest võib saada oluline samm edasi Euroopa Liidu parema kaitsepoliitilise koostöö suunas.
Selle asemel, et kasutada NATO Washingtoni lepingu artikkel viit, mille kohaselt rünnakut ühe NATO liikmesriigi vastu võetakse kui kallaletungi kogu alliansi vastu, otsustas Prantsusmaa minna teist teed ja käiku lasta Lissaboni lepingu solidaarsusklausli, mis puudutab ELi liikmesriikide sõjaliste, poliitiliste või tsiviilvahendite kasutamist, et abistada liikmesriiki, kelle vastu on toime pandud relvastatud rünnak.
Sellel, miks eelistas Prantsusmaa ELi Lissaboni lepet NATO Washingtoni leppele, on mitmeid põhjuseid. Ühena on välja toodud, et Prantsusmaa ei taha survestada USAd ega destabiliseerida olukorda Lähis-Idas veelgi.
Arvatavaid põhjuseid on teisigi. Prantsusmaa on alati olnud üks neist riikidest, kes on soovinud ELi ühist kaitsepoliitikat tugevdada. Praegu on selleks reaalne vajadus ning võimalus seda teha ka tuleviku peale mõeldes. ELi välispiiride kindlamaks muutmine ja selleks vajalik suurem koostöö ELi riikide vahel on plaan, millega ilmselt ülehomsel ELi erakorralisel justiits- ja siseministrite kohtumisel välja tullakse. Üks oluline detail selle juures on piirivalvurite ligipääs politsei andmebaasidele, mis võimaldaks kontrollida ELi piiridesse siseneja võimalikku kriminaalset tausta.
Viis, mil moel sõjalist abi osutatakse, on aga pretsedenti loov ning sellest võib saada oluline samm edasi Euroopa Liidu parema kaitsepoliitilise koostöö suunas.
Ka on Prantsusmaal võimalik võtta sama teema raames üles majanduslikud ja sisejulgeolekulised aspektid. Kuna Prantsusmaal tuleb teha terrorirünnakute järel julgeolekule oluliselt rohkem kulutusi kui plaanitud, ei ole eelarvepuudujäägi vähendamine ja sellega Euroopa Liidu eelarvereeglite täitmine võimalik.
Lisaks loodab Prantsusmaa, et ELi riikide toetus mitte üksnes Süürias ja Iraagis, vaid ka Prantsusmaa teistele sõjalistele ettevõtmistele lubaks vabastada ressursse, mida kodumaal vaja läheb.
Huvitav on positsioon, millesse Lissaboni leppe eelistamisega jääb Türgi ning kas selles võib näha teatud märki usalduse kõikumisest ELi ja Türgi vahel.
Selge on aga, et Lissaboni leppe eelistamisega loodud pretsedent peaks ka meile tähtis olema. Kollektiivkaitse vajadus on olnud arutlusel korduvalt, kuid Euroopa riikide positsioone selles küsimuses saab kirjeldada lähtuvalt nende suurusest, asukohast, naabritest ja kuulumisest NATOsse. Kui tegu on riigiga, kes asub Venemaa kõrval, olemata NATO liige, näiteks nagu Soome, on tema suhtumine kollektiivkaitsesse oluliselt pooldavam kui mõne teise riigi oma.