Jutud sellest, kui palju me joome – viimati kümme liitrit inimese kohta –, kaotavad oma tõsiseltvõetavust. Me tõesti joome palju, eriti palju joovad veel kõik teised, mitte igaüks ise.
Sigrid Kõiv: kümme liitrit mõnu
/nginx/o/2016/04/05/5232811t1he164.jpg)
11. november 2010, 12:05
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ent kui keegi veel peale Tervise Arengu Instituudi töötajate tahab, et Eesti jõuaks alkoholi tarvitamise poolest samale tasemel Rootsiga (kaheksa liitrit inimese kohta – seda polegi ju nii vähe), siis on lisaks teavituskampaaniatele vaja ka poliitilist tahet.
Ent isegi kui opositsioon nüüd annaks kiiruga ja naiskogu eestvedamisel menetlusse näiteks paljuräägitud reklaamiseaduse muutmise alkoholireklaami keelamiseks, ei saaks seda lugeda adekvaatseks. Sest opositsioonis olles on hea populaarseid eelnõusid ette anda, et hiljem pressiteates kuulutada: «Valitsus ei hooli.»
Ei saa muidugi öelda, et mingit arengut alkoholi kättesaadavuse piiramises poleks. Kunagi võis Eestis kärakat osta ööpäev ringi, veel varem ka näiteks R-Kioskist. Kui alkoholi müügile kellaajaline piirang pandi ja leheputkas selle müük ära keelati, siis esitleti seda poliitilise võiduna, kuigi tegelikult on see vaid planeerimisoskuse proovilepanek.
Reklaamiseadus küll piirab alkoholireklaami, kuid reklaamidest ei jää iialgi muljet, et alkohol ei oleks mõnus. On, isegi väga. Konservatiivset joont, et näidatakse vaid toodet (eks igaüks ise otsustab, mida sellega teeb), meil omaks pole võetud, kuigi see ei läheks vastuollu ka ühisturu reeglite ega ettevõtlusvabadusega.
Aga kas keegi mäletab mõnda kunagist tubakareklaami? Näiteks äratuntavalt Marilyn Monroega sarnanev naine, sigarett käes? Kes mäletab, sellel on ilmselt aastaid juba omajagu, aga mäluga on kõik korras. Kui praegu teeks keegi kusagile seadust eirates tubakareklaami (kas või sotsiaalse eksperimendina), siis see oleks skandaal.
Kui kunstimuuseum korraldaks ülevaatenäituse Colombia kunstnikust Fernando Boterost ja reklaamiks seda maaliga «Kaardimängijad», tuleksid laviinina süüdistused suitsetamise propageerimises. Varjatud tubakareklaami ei oskaks me enam ilmselt äragi tunda.
Eestis suitsetatakse endiselt rohkem kui ELis keskmiselt (vastavalt 32 ja 29 protsenti), kuid üldine suhtumine on muutunud – piirangud toovad esile olukorra tõsiduse.
Praegu paneb imestama ainult Liviko turundusspetsialistide laiskus: miks pole nad veel hakanud Facebookis igale fännile täiskasvanuks saamise puhul viina saatma? Seadus ei keela ju kingitusi teha ning mõne üksiku analüütiku pahameel oleks üldise menu kõrval tühiasi.