Juhtkiri: Ukrainat ei tohi unustada

Pariisi terrorirünnakute järel hakkasid taas kostma ka nende hääled, kellele läheb korda Ukraina käekäik: tunti kaasa Pariisi rünnakutes hukkunutele, aga muretseti ka selle pärast, et avalikkuse niigi hajunud tähelepanu Ukrainas toimuvalt veelgi enam eemale liigub. Tõepoolest, mitte üksnes rünnakud Pariisis, vaid ka Euroopat tabanud põgenikekriis ning olukord Süürias on viinud Ukrainas toimuva lääneriikide tähelepanu alt välja. Samal ajal on aga lääne toetus pea ainus asi, millele Ukraina praegu loota saab. Kuid kus on avalikkuse tähelepanu, seal on poliitikute süda. See süda on hakanud tuksuma teises rütmis.

Seda, et sekkumine Süürias ja ühise vaenlase leidmine võis olla kaudselt Kremli motiiv muuta halvasti või üldse mitte varjatud tõrjuva suhtumise Venemaasse tagasi vähemalt selleni, et kas või neutraalne suhtlus lääneriikidega oleks võimalik, ei ole teab mis uudis. Diplomaatias on žestidel ja fotodel suur tähendus. Kui Venemaa riigipeaga välditakse fotodel kõrvuti sattumist, kui jäetakse ta lauda üksi istuma, eelistatakse vaadata pigem mujale kui silma, on sellel kõigel oma mõju Venemaa siseriiklikule arvamusele. Teenitult muidugi. Kuid see on Kremlile tugevaks ajendiks jõuda taas ühise laua taha, silmsideme ja ühispiltideni. Seda on Süüria konflikti sekkumine Kremlile andnud. Angela Merkel võib küll kohtumistel endiselt silmsidet vältida, kuid fotod sellest, kuidas Putin žestikuleerides räägib ja Barack Obama silmsidet hoides kuulab, on praegu Kremlile kulla hinnaga.

Selle nimel on Kreml ka süstemaatiliselt tegutsetud. Kuid tegevusest Süüriast – ükskõik, mis motiividel see ei toimuks – üksi ei ole küllalt, kui Ukraina ripub Kremlil kivina kaelas ja märgina otsa ees. Moskva mitte üksnes ei ole püüdnud juhtida Süürias tegutsemisega lääne tähelepanu juba Ukrainas toime pandult eemale, vaid selle varjus on pandud toime ka uusi rünnakuid. Nende rünnakutega paralleelselt on toimunud inforünnakud, mis Kremli kontrollitavate infokanalite kaudu loovad ja levitavad arusaama, et lääne väsimus Ukraina probleemist viib õige pea lääne distantseerumiseni.

Krimmi annekteerimisega rikkus Venemaa pea kõiki rahvusvahelisi kokkuleppeid. Seda ei saa Euroopa ega Ühendriigid unustada. Mitte üksnes Ukraina pärast, ehkki ka see oleks juba piisav põhjus seda alati ja pidevalt Moskvale meelde tuletada ja oma käitumist selle järgi kujundada. Kuid küsimus on veel laiem: kui rahvusvaheliste kokkulepete rikkumine on suurema probleemi tekkimisel andeksantav, ei ole mingit garantiid, et Venemaa ei tee seda uuesti. See tähendab aga, et kindlustunne ei ole sama kui enne Krimmi annekteerimist. Ainus viis kindlustunde taastamiseks on kehtivad reeglid ja nendele tuginev arusaam rahvusvahelisest julgeolekust. See on põhjus, miks tähelepanu hajumist Ukrainalt ei saa lääs endale lubada.