Juhtkiri: Pariis muutis kõike? Ei muutnud. Väärtused peavad jääma

Pariisis ei mälestata rünnakutes hukkunuid mitte ainult nendes kohtades, kus kõmasid plahvatused ja lasud, vaid mitmel pool linnas on välja kujunenud paigad, kuhu inimesed kaastunnet avaldama kogunevad. Pildil on üks sellistest isetekkelistest memoriaalidest Le Carilloni kohviku lähedal. Foto: AFP

Reede õhtul Pariisis toimunud terrorirünnakud põhjustasid Euroopas reaktsiooni, milles võib näha põhimõttelist muutust varasematega. Rünnakud, mille eest Islamiriik on vastutuse võtnud, olid koordineeritud ja ebainimlikult julmad. Kuid reaktsioonides neile on tehtud järeldusi, mis võivad olla ohuks Euroopa enda põhiväärtustele. Kui neil reaktsioonidel lasta võimust võtta, ei anna see üksnes terroristlikele rühmitustele signaali, et neil on korda läinud Euroopat kõigutada, vaid see võib seada ohtu meie enda põhimõtted.

Taust, kus rünnakud Euroopat tabasid, on erinev võrreldes aasta alguses toimunud rünnakust Charlie Hebdo toimetusele või 2011. veresaunast Norras. Pagulaskriisi taustal on kerge teha järeldusi, mis on ekslikud.

Varasemalt on Euroopa reaktsioonid olnud valdavalt väärtusi kinnitavad. Pärast Charlie Hebdo rünnakut ütles Prantsusmaa president François Hollande, et kui sõnavabadus on rünnaku all, peab näitama, et vabadus on üle barbaarsusest. 2011. aastal Norras Anders Breiviki korraldatud rünnaku järel ütles Norra peaminister Jens Stoltenberg, et vastus neile, kes püüavad demokraatiat alla suruda, saab olla vaid veel enam demokraatiat. Nüüd on see toon muutunud. Hollande’i reaktsioon reedel toimunud terroriaktidele oli sarnane pigem George Bushi reaktsiooniga New Yorgis toimunud maailma kaubanduskeskuse rünnakule, mis viitas sõjalisele sekkumisele.

Kuid see ei ole peamine erinevus. Kui riiki rünnatakse, on riigil õigus ja kohustus end kaitsta. Pigem võib problemaatilisena näha seda, kui varmad on Euroopa poliitikud ja avalikkus seostama terroriakti pagulaskriisiga. Kui vaid paar näidet tuua, siis Poola valitsuse Euroopa asjade minister Konrad Szymanski leidis, et varasematest pagulasteemalistest kokkulepetest kinnipidamisest ei saa juttu olla, ja Baieri liidumaa rahandusminister Markus Söder ütles, et «Pariis muudab kõike».

Kuid ekstreemses olukorras on kerge mitte mõelda ratsionaalselt ja teha üldistavaid järeldusi, mis võivad osutuda ekslikeks, ja sellega ohtlikeks ühiskonnale endale. Seda olulisem on säilitada kaine ja erisusi tegev lähenemine.

Esiteks, vahet tuleb teha pagulaskriisil ja Pariisi terrorirünnakul. Neil ei ole omavahel seost. Pigem on olukord vastupidine: pagulaste ja Euroopa jaoks on tegu ühise ohuga.

Põhjuseid, miks seda väita, on mitu. Prantsusmaa, erinevalt Rootsist või Saksamaast, ei ole vastu võtnud suurel hulgal pagulasi. On väheusutav, et inimesed, kes põgenevad eluga riskides ISISe terrori eest, teevad seda selleks, et tõmmata Euroopasse jõudnuna ümber pommivöö. Tegelikud terroristid tundsid Pariisi hästi, paigad terroriaktide toime panemiseks ei olnud juhuslikult valitud. Üks terroristidest oli kinnitatud andmetel Prantsuse kodanik, teised sõitsid Belgia rendiautoga. Me ei tea, mil moel ja millal nad Euroopasse jõudsid, kuid pagulastega ei ole neil midagi pistmist.

Teiseks on oluline teha vahet religioossete inimeste ja nende vahel, kes kasutavad religiooni vägivalla õigustamiseks. Küsimus ei ole usus, küsimus on radikalismis. Moslemid kannatavad selle terrorirünnaku tagajärgede all ilmselt sama valusalt ja sama teenimatult kui 9/11 järel. Islamiusulisi tõrjudes loob see pinna radikaliseerumiseks. Seda ei saa lasta tekkida.

Kolmandaks, on ekslik arvata, et terrorism seondub ühe religiooni, piirkonna või rahvusega. 2011. aastal Norras pani terroriakti toime Anders Breivik, Norra kodanik.

Economisti avaldatud statistikat vaadates on viimase 14 aasta jooksul toimunud Euroopas 25 enam kui ühe ohvriga terrorirünnakut. Üheksa neist on islamistide toime pandud, 16 puhul on põhjuseks olnud muu radikaalne rühmitus või inimene. Usk ei ole see, mis on probleemiks. Terrorism, viha teistsugususe ja euroopalike väärtuste vastu on probleemiks. Terrorismiga tuleb tegeleda. Usk, rahvus ja päritolu ei puutu asjasse.

Edasi on küsimus, mida tähendab toimunu Prantsusmaale, Euroopale, Euroopa välispoliitikale. Karta on, et Pariisi terroriaktid ei jää viimasteks. ISIS on maininud võimalike sihtmärkidena Londonit ja Roomat. Saksamaa, Suurbritannia ja veel mitmed riigid on juba maha pidanud julgeolekunõupidamise. Teadmine, et Prantsusmaa ei suutnud oma kodanikke kaitsta, sunnib teisi Euroopa riike pingutama selle nimel, et riikidevaheline informatsioonijagamine võimalikest ohuallikatest oleks senisest parem.

Ilmselt näevad Euroopa äärmusparteid toimunus võimalust olukorda enda huvides kasutada, näidates tahtlikult põhjuslikke seoseid pagulaskriisi ja terrorirünnakute vahel. Põhimõte, et kriisi ajal saavad võimaluse äärmuslased ja klounid, ja sageli mõlemad korraga, on end minevikus juba tõestanud.

On tõsi, et pagulaskriis on pannud Euroopa riikide poliitikud surve alla, ja ekslikult tõlgendatud Pariisi terrorirünnakud suurendavad seda survet veelgi. Hirm ja ebakindlus ei ole head nõuandjad. Kuid kui Euroopa on tõepoolest kriisis, siis ei ole see pagulaskriis, vaid juhtimiskriis, mille kaudseks põhjuseks on siseriiklik valijate surve, mis on kannustatud just hirmust ja ebakindlusest. See põhjustab liberaalsete parteide kõhklusi ja äärmusparteide aktiivsust.

Kuid on oluline silmas pidada, et Pariisi terroriaktidega ei olnud rünnaku all üksnes Prantsusmaa või Euroopa, vaid üldisemalt Euroopale omane maailmavaade ja elamise viis. Sellele on viidanud nii Hollande, David Cameron kui Toomas Hendrik Ilves. Cameroni sõnu kasutades, terroristide eesmärk on meid lõhestada ja hävitada meie eluviis. Nii peame veelgi enam kui seni ühiselt neile vastu seisma ja kokku hoidma. Ja jätkama seda eluviisi, mida me armastame, mida me tunneme ja millest me ei loobu.

Tõepoolest, suure osa ülejäänud maailma taustal on Euroopa mitmes mõttes eriline paik, kus inimesed saavad elada oma elu, teenida raha, luua, armastada ja öelda oma arvamust sõltumata sellest, kes nad tausta, religiooni, soo või rahvuse poolest on. Selles, et vägivaldsed režiimid püüavad kasutada Euroopa enda alusväärtusi, et seda nõrgestada, ei ole midagi uut: infovabadust on kasutatud valeinfo levitamiseks, demokraatiat on kasutatud demokraatia nõrgestamiseks. Euroopa on varem sellega toime saanud. Kõige halvem reaktsioon praegu oleks neid alusväärtusi muuta. Põhimõtted «Veel rohkem sõnavabadust» ja «Veel rohkem demokraatiat», just nagu ka inimõiguste kaitsmine, pluralism, sallivus ja abivajajate aitamine on miski, millest ei saa loobuda, sest ilma selleta ei oleks enam Euroopat.

Üks reaktsioon Pariisi terrorirünnakule oli koomiks, mille joonistas Charlie Hebdo karikaturist. Seal on kirjas nii: sajandeid on need, kes armastavad surma, püüdnud takistada meid armastamast elu. See ei ole neil õnnestunud. Selle asemel, et luua lõhesid nende vahel, kes armastavad elu, peaksime võitlema nende vastu, kes armastavad surma, ja meeles pidama, mis on väärtuslik: meie elamise viis.

Ülesanne, mis Euroopa riikide eest praegu seisab, on leida viis, kuidas end kaitsta, ilma et me enda väärtused sellega ohtu satuks. Tuleb ületada juhtimiskriis, tuleb võidelda terrorismiga, tuleb luua suurem kontroll välispiiride üle, et oleks teada, kes ja miks Euroopasse saabub, tõrjumata samas abivajajaid. Tuleb luua inimestele kindlus, et julgeolek on tagatud. Kuid seda tuleb teha hirmu ja populismita, ja mis peamine, väärtustest loobumata.

Täna kell 11 läheb postimees.ee-s eetrisse Pariisi terrorirünnakute teemaline erisaade. Stuudios on kaitseministeeriumi nõunik Mariliis Mets, kaitsepolitsei peadirektori asetäitja Martin Arpo, Postimehe välistoimetuse juhataja Evelyn Kaldoja ja arvamustoimetuse juht Neeme Korv.