Mind ajendas kirjutama Mart Raudsaare 11. novembril Postimehes ilmunud artikkel, milles sisaldus üleskutse avaldada arvamusi Tartu üldplaneeringu kohta enne, kui see on lootusetult hilja. Ühinen täielikult autori seisukohaga, et jõeäärsete parkide asendamine tiheasustusega ei ole hea mõte, kirjutab Postimehe lugeja Imbi Nõmm.
Tänapäeval, kui maailmas väärtustatakse üha enam linnahaljastust, on soov taastada Tartus II Maailmasõja eelne hoonestustihedus täiesti põhjendamatu. Tollane ja praegune liiklustihedus ja müratase pole võrreldavad.
Puud ja pargid ei ole linnamaastikus ainult ilu pärast või mingite roheliste looduskaitsjate eralõbuks, vaid need on vältimatult vajalikud inimväärse elukeskkonna säilitamiseks. Nad mõjutavad soodsas suunas mikrokliimat, toodavad hapnikku, vähendavad müra ja õhureostust.
Loodetavasti võtame õppust ka varem tehtud vigadest. Nii Tartus kui ka mu praeguses kodulinnas Elvas on pügatud nudiks suuri puid, on likvideeritud põõsaid ja hekke (väikelindudele olulisi elupaiku). Elvasse rajatud kallis, tehnitsistlik turuplatsi ja puhkeala hübriid näeb küll huvitav välja, aga millegipärast ei meeldi inimestel seal istuda. Eelistatakse rohelust.
Haljasalade oskuslik kujundus ja hooldus võib tunduda kulukas, kuid see tasub end mitmekordselt ära. Tartus on piisavalt kohti, mida täis ehitada. Jõeäärsed pargid tuleb säilitada. Ja seda mitte ainult oravate ja siilide, vaid ka jalutajate ning laste huvides ei tohiks neid osadeks tükeldada. Samuti on korralik park vajalik kesklinnas, meie kõigi jaoks.
Tahaksin avaldada tänu Irja Alakivile 10. novembri Postimehes avaldatud suurepärase ja hästi argumenteeritud artikli eest. Enda ja oma sõprade nimel kirjutaksin sellele kahe käega alla.