««Teil on koeraprobleem!» deklareeris olümpiakomitee enne 2004. aasta olümpiamänge /../ «Kas Kreeka kavatseb tõesti maailmale näidata seda hulkuvate penide karja kesklinna tänavatel ja parlamendi ees?»» See on katkend Ester Laansalu «Minu Kreekast», mida mul oli au mõni aasta tagasi toimetada.
Võtan «koeraprobleemi» lahenduse lühidalt kokku: kreeklased püüdsid esmalt mitte midagi teha, hiljem aga reageeriti siiski, saates kodanikud koerad linnast välja, suvelaagritesse. Teadagi, kahtlustasid loomasõbrad ateenlased, enam neid koeri linnatänavatel ei näe … Lisaks tekitas õudu, kui kolm tuhat koera suri mürgitusse. Kes selle taga oli, pole siiani teada. Õnneks peeti sõna ja laagrisse saadetud loomad naasid pärast olümpiamänge tänavatele – rõõmsad, toidetud, steriliseeritud.
Tõesti, seal nad on, veendusin mõni päev tagasi ise. Nad käituvad täiesti viisakalt ja taltsalt nagu enamik inimesigi. Ületavad kenasti rohelise fooritulega tänavat, lesivad püha Akropoli iidsetel kividel täpselt keset teed – sina oled see, kes peab magajat segamata ringi minema. Nad on täieõiguslikud Kreeka kodanikud, kaelas riigi antud kaelarihmad – emastel punased, isastel sinised. (Täpselt nagu Eestis lastele antavad sünnitunnistused: roosad ja helesinised! See on muidugi täiesti omaette teema, miks me neid soostereotüüpe sedasi juurutame …)
Muide, see kaelarihm ja nn ametlik luba elada täieõigusliku ateenlasena pole lähiminevikus alati nii olnud. Laansalu raamatust on lugeda, et veel veerandsada aastat tagasi olid Ateenas koerapüüdjad, kes viisid kinnipüütud penid varjupaika, ja kui keegi koerale järele ei tulnud, siis … polnud koera, polnud probleemi, kui parafraseerida (Stalinile omistatud) Rõbakovi kuulsat lauset. Siis aga hakkasid Ateena loomakaitsjad tegutsema, kaebasid oma linnaosavanema kohtusse – järgnes paarikuine vangistus ja kopsakas trahv. Kadusid koerapüüdjad ning koerad said taas õiguse elada rahulikult inimese kõrval.
Kas ei võiks kehtida põhimõte, et inimesel, olgu ta usult või nahavärvilt kui harjumatu tahes, on alati õigus olla. Kuni ta ei ohusta teiste iseolemist. Nii on ju ka põhiseaduses kirjas.
Linnas kohtab ka igas mõõdus ja karva kasse, saavad kenasti hakkama. Ma pole nendepuhuse regulatsiooniga kursis, aga paistis nõnda, et ka neil on koht Kreeka päikese all kindel. Tegin mõnest modellihakatisest ka pilti, nad tundusid pildistamist suisa nautivat. Pai ei teinud ja kaasa võtta ei tahtnud, aga ega me ju võõraid inimesi ka suurest elevusest puudutama ei lähe ja kaasa ei vii!
Ateenas nagu igas Euroopa suurlinnas kohtab ka igas mõõdus ja karva inimesi. Tundusid samamoodi täitsa taltsad, viisakad ja ülekaalukalt suur osa neist oli põgusal välisel vaatlusel puhtad. Võiks ju kaaluda, et ka me siin Eestis võtaks elusolendeid sama mõõduga? Koeri, kasse, inimesi. Kas ei võiks kehtida põhimõte, et inimesel, olgu ta usult või nahavärvilt kui harjumatu tahes, on alati õigus olla. Kuni ta ei ohusta teiste iseolemist. Nii on ju ka põhiseaduses kirjas.