Me elame maailmas, kus pole tihti selge, kas virtuaalne reaalsus pole mitte reaalsem kui päriselu. Kui riigid, kes on omavahel kokku leppinud sisepiiride kaotamises, taastavad haldamatu põgenikevoo tõttu piirikontrolli, siis kas me saame rääkida Schengeni lepingu kehtivusest? Samal ajal lubab ju Schengeni lepe erijuhtudel piirikontrolle ja ID-kaardiga saab endiselt vabalt Tallinnast Lissaboni reisida, nii et de jure ja de facto tundub olukord endine. Kuid kas ikka on?
Kui Eesti politsei- ja piirivalveamet ning laevafirma Tallink ütlevad, et Rootsi (esialgu) kümneks päevaks taastatud piirikontroll ei puuduta meid otseselt, siis see on ja ei ole tõsi. Inimesed ei pea taotlema Rootsi-reisiks viisat, kuid me oleme nii lõimitud, et kõik, mis toimub Euroopa Liidus, puudutab meid praegu täiesti vältimatult.
Avalik sõna võib praegusajal olla tugevamgi kui mis tahes füüsiline tara (ka neid ehitatakse või plaanitakse ehitada). Schengeni ruumis, kuhu praegu kuulub 27 Euroopa riiki, kontrollitakse dokumente pidevalt, lihtsalt riikide vastavad ametkonnad ei ole üllitanud selle kohta pidevalt pressiteateid. Nüüd seda tehakse.
Osaliselt on see muidugi kõik sisepoliitika. Kui taanlased teatasid suvel, et kehtestavad ajutise piirikontrolli smugeldamise ja illegaalsete immigrantide peatamiseks, võis sellest sissepoole näha hoopis toonase värske vähemusvalitsuse katset end kohalikes poliitilistes mängudes kehtestada. Praegu on Rootsi puhul asi aga ilmselgelt tõsine: riik, mis per capita on võtnud vastu kõige rohkem sisserändajaid, ei tule toime. Tänavu on migrante saabunud üle 120 000, prognoositakse 160 000 – 190 000. Mullu saabus neid 81 000.
Maltal Aafrika juhtidega kohtunud ELi liidrid kiitsid heaks esialgu 1,8 miljardi euro suuruse toetusfondi, mille abil saaks tegeleda väljarände juurtega. Fond peaks aitama vähendada vaesust ja vägivalda Aafrika riikides – turgutama majandust ja julgeolekut – ning teha koostööd inimsmugeldajate vastu. See on tubli samm, kuid vaevalt, et Euroopa saab endale mugavalt leevendust osta. Põgenikekriis nõuab järjepidevat ühist tööd. Euroopa ühist häält, mida me oleme väärtustanud.
Ühtsus on märksõna ka Schengeni puhul. Kui Schengeni lepet otsustatakse ühiselt muuta või selles teatud uusi regulatsioone luua, pole selles midagi traagilist. Probleemiks muutub asi siis, kui igaüks asub iseseisvalt oma virtuaalseid või reaalseid tarasid ehitama – ilma, et naaber asjast aru saaks.
Meile on niisuguse kaose vältimine ELis ning vettpidavad üheselt mõistetavad kokkulepped eksistentsiaalselt olulised. Sest, ehkki esindatud kõigi tähtsate laudade taga, oleme siiski üks väike piiririik.