KGBlane, kelle hammaste vahel olid Arvo Pärt, Jaak Joala, Heinz Valk ja paljud teised

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
KGB toimik
KGB toimik Foto: Toomas Huik

Eesti kultuuriinimeste seas oli aastaid tuntud KGB ohvitser Viktor Raus, kes külastas sagedasti loomeinimeste seas populaarset KuKu klubi ning kelle jälgimisobjektideks olid teiste seas Jaanus Orgulas, Voldemar Panso, Arvo Pärt, Jaak Joala, Leonhard Lapin, Ott Arder, Jüri Arrak ja Heinz Valk, kirjutab Valdur Ohmann ajalooajakirjas Tuna.

Ehkki paljud teadsid Viktor Rausi seost KGB-ga, ei teatud täpsemalt tema rolli inimeste elukäikude määramisel.

Vististi 1955. aastast oli Viktor Raus juba ENSV KGB teenistuses, kuhu ta jäi püsima kuni 1985. aastani. Tema tolleaegse tegevuse kohta pole arhiiviallikaid, sest operatiivtöö materjalid neist aastatest pole Riigiarhiivi seinte vahele jõudnud. KGB kandis selle eest hoolt ja ajavahemikul 1988–1991 jõuti need evakueerida või hävitada. Arhiivitöö on näidanud, et alati ei õnnestu kõiki jälgi kustutada. Ikka leidub kusagil kaudseid andmeid, mille likvideerimiseni pole hävitajad jõudnud. Nii on lugu ka Viktor Rausiga.

Jaanus Orgulas

Kaljo Kiisk (vasakult), Erich Jaansoo ja Jaanus Orgulas meenutamas 1978. aastal ETVs saatejuht Enn Eesmaale veerandsajandi möödumist GITISe Eesti stuudio avalennu lõpetamisest. Foto: Peeter Pikkur/ERR
Kaljo Kiisk (vasakult), Erich Jaansoo ja Jaanus Orgulas meenutamas 1978. aastal ETVs saatejuht Enn Eesmaale veerandsajandi möödumist GITISe Eesti stuudio avalennu lõpetamisest. Foto: Peeter Pikkur/ERR Foto: Peeter Pikkur / ERR

Märgid, kus Viktor Rausi kui KGB tegelase käsi mängus, leiab Jaanus Orgulase kohta koostatud KGB 10. osakonna väljasõidutoimikust. Seni oli J. Orgulasel õnnestunud käia 1966. aastal turistina Soomes, 1967. aastal Rumeenias, 1968. aastal SDV-s ja Poolas, 1969. aastal Bulgaarias. 1970. aastal sattus Jaanus Orgulase Soome väljasõidutaotlus Viktor Rausi kätte.

Õnnetuseks juhtus Jaanus Orgulase isa vend olema Paul Orgulas, kel sõja ajal oli otsene kokkupuude hävitaja Oskar Rausiga. Ega palju enamat olnudki vaja. Viktor Raus esitas 2. juulil 1970 KGB-le niivõrd hävitava hinnangu tunnustatud näitleja kohta, ja nii, et see sulges kõik edasised välismaasõidud. Tegemist olevat tasakaalutu isikuga, kes armastab rohkelt napsi tarbida ja kaotab seetõttu täiesti enesekontrolli. Ka Jaanus Orgulase abikaasa Aino väljasõiduväravad sulgusid, piirdudes 1969. aasta reisiga Jugoslaaviasse ja Ungarisse.

Voldemar Panso

Foto: Postimees.ee

Kui Jaanus Orgulase puhul võis tegemist olla Viktor Rausi isikliku vimmaga Orgulaste vastu, seonduvalt isa juhtumiga, siis edasisi nii lihtsalt ei seleta. Voldemar Panso väljasõidutaotluse kontrollpaberid käisid 22.03.1973 Viktor Rausi Pagari tänava töölaualt läbi. Takistusi sõidu puhul ette ei nähtud. Tegemist oli 5-päevase Draamateatri külalisetenduste reisiga Soome, äraütlemiseks oli raske põhjust leida. Ent KGB ei unustanud midagi. Septembris 1977 konstateeris KGB 5. osakond, et neil on kompromiteerivaid andmeid Voldemar Panso kohta.

Panso lahkumiseni maisest ilmast oli jäänud paar kuud. Pole täpselt selge, mida KGB otseselt silmas pidas, kuid üsna ammu otsiti juba vastust küsimusele, millega tegeles Panso Saksa okupatsiooni ajal. Agentuurandmete põhjal oli saadud informatsioon, mida siiski tõestada ei suudetud. Kuuldavasti oli Panso Saksa okupatsiooni ajal esinenud raadios, kus kutsus eesti rahvast võitlema viimse veretilgani punaohu vastu. 

Arvo Pärt

Veljo Tormis ja Arvo Pärt Käsmus 1958. aastal. Foto: Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum.
Veljo Tormis ja Arvo Pärt Käsmus 1958. aastal. Foto: Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum. Foto: Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum

Arvo Pärdi rahvusvahelise kirjavahetuse kohta oli koostatud õiend, mis asus sm. Rausi juures. See on üldteada fakt, et kirjavahetus oli KGB kontrolli all. KGB-aegsest Arvo Pärdi väljasõidutoimiku kasutuslehest võib lugeda, et V. Rausi käes oli toimik pikemat aega, alates 26. veebruarist 1978 mitu kuud.

Tolleks ajaks oli Arvo Pärdil kirjavahetus 23 väliskorrespondendiga aastaist 1963–1978. See arv on kirjas KGB õiendis. Niisiis, tegemist on üsna põhjaliku menetlusega. Materjalide põhjal koostas ENSV KGB 5. osakonna ülema asetäitja alampolkovnik Kalle 06.06.1978 õiendi, mille järgi peeti Arvo Pärdi sõitu Itaaliasse ebaotstarbekaks.

Lisaks sellele, et Arvo Pärdil oli tolle aja kohta arvukas kirjavahetus välismaailmaga, külastas Pärtide korterit Tallinnas 1974. aasta juunis USA Moskva saatkonna II sekretäri abikaasa Eleonora Schotter. Kokkupuuteid oli rohkemgi. Eleonora Schotter oli Arvo Pärdi loomingu suur austaja. Nõukogude Liidus ja eeskätt julgeolekuorganites, nagu muide praegusel Venemaalgi, levis laiaulatuslik USA-foobia. Mõistagi ei leidunud seal kohta kellegi ameeriklase siirale muusikahuvile. Julgeolekul oli vähemasti 1975. aastast kujunenud arvamine, et Arvo Pärt kavatseb alaliselt elama asuda välismaale.

Valmis järjekordne dokument, kus Arvo Pärdi sõitu Itaaliasse peetakse ebaotstarbekaks, juba kõrgemal tasandil, mida kinnitab ENSV KGB ülema August Porgi allkiri. Sama kehtib taotluse puhul sõita 1979. aastal Inglismaale, teose esietendusele. Komparteis leidsid sm. Laks ja Väljas, et taotlust tuleb toetada, ja sõidud leidsid ikkagi aset.

Arvo Pärt kommenteeris ise juhtunut, et tal on see lugu väga hästi meeles. Ta tegi Itaalia sõiduga seoses päris korralikku lärmi. Üks, mõnevõrra hilisem Arvo Pärdi seisukohavõtt on fikseeritud 16.02.1979 ja pistetud KGB õiendisse. Selles on mustvalgel kirjasArvo Pärdi rahulolematus: «Kui mind välismaale ei lasta, siis võib minust saada dissident, kuigi ma ei tahaks saada dissidendiks.»

Dissidenti Arvo Pärdist ei saanud, küll aga õnnestus tal pärast järjekindlaid pingutusi pääseda vabasse maailma.

Jaak Joala

Jaak Joala. Foto:
Jaak Joala. Foto: Foto: Erakogu

Viktor Rausi järjekordne «saavutus» või töövõit oli Jaak Joala. KGB 5. osakonna vanemoperatiivvolinik Viktor Raus viis mais 1979 KGB hoones läbi profülaktilise vestluse Jaak Joalaga. Vestluse negatiivne hinnang Joalale sulges talle pikaks ajaks lääneriikide piirid. Alles 1987. aastal KGB leebus ja teda lubati Soome.

Leonhari Lapin

Leonhard Lapin. Foto: Postimees
Leonhard Lapin. Foto: Postimees Foto: Postimees.ee

Viktor Raus krigistas KGB hammasrattaid hoolsalt Leonhard Lapini puhul. Lapin ise kirjeldas KGB kontoris aruandmist järgmiselt: «Ma ei mäleta sedagi, mis ma kaks nädalat tagasi klubis purjuspäi tegin, saati veel seda, mis toimus pool aastat tagasi,» vastas Albert ning keeldus igasugu tunnistustest. – «Küll me seda silmas peame, välismaale te igatahes kunagi ei saa,» karjus vihane major Raus, justkui oleks lapselt kommi ära võtnud. – «Eks me näe,» ülbitses Albert vastu, aga sai puhtalt tulema.»

ENSV KGB 5. osakonna ettekandest nähtub, et 25. aprillil 1980 kunstnike klubis Lapin, olles üsna joobnud, karjus: «Elagu Eesti Vabariik!», millele järgnes «Elagu fašistlik Eesti!» See juhtum oli juba otseselt seotud Viktor Rausi alluvuses töötava Lemmik Lehtmetsa tähelepanekutega KuKu klubis.

Lapin ise kirjeldas juhtunut nõnda: «Üks meie lauas istunud blond noormees osutus aga KGB töötajaks, sellesama majori alluvaks, ning kutsus mind korrale, öeldes seejuures ausalt, et ta on julgeolekust. Kes aga saab purjus Lapinit keelata, kõige vähem mingi kagebešnik! Vihastusin, tõusin uuesti püsti ja hüüdsin: «Elagu vaba Eesti, elagu fašistlik Eesti!» Blond ingel vaatas mind kivistunud pilgul ega öelnud midagi.» Oli ju ENSV-s võimudel ja julgeolekul kombeks sildistada Eesti Vabariiki fašistlikuks. Sedasama sildistust kostab ja kohtab aeg-ajalt tänapäevalgi. Eks Lapini hüüdlause teine pool ironiseeriski lauas istunud julgeolekutöötajat. Leonhard Lapini kokkupuuted KGB-ga sellega ei piirdunud.

Viimane kokkupuude Viktor Rausiga oli Leonhard Lapinil 1989. aastal, mil eks-KGB töötaja Raus kõnetas teda Tallinnas Laial tänaval, andes teada, et ta ei tööta enam Pagari tänaval, vaid ALMAVÜ-s. Viimane asutus läks õige pea hingusele.

Ott Arder

Ott Arder. Foto: Postimees
Ott Arder. Foto: Postimees Foto: Postimees.ee

Leonhard Lapini mälestustest jookseb läbi Ott Arder, kes käis samuti profülaktilistel vestlustel. Leonhard Lapini usutlusest tuli välja, et profülaktilise vestluse läbiviijaks oli ikka toosama julgeolekuohvitser Viktor Raus. Kinnituse selle kohta, et KGB 5. osakond on 1979. aastal Ott Arderiga profülakteerimise läbi viinud, leiab tema venna Jaani väljasõidu ankeetandmete juurest.

Nõukogude korra ajal kontrollis KGB väljasõidutaotluste puhul üle ka lähisugulased, sestap on ka Ott Arderi andmed seal.

Ott Arder ise kuni 1989. aastani väljasõidutaotlusi ei esitanud, kuid sellest ajast on ka tagasiviide KGB 5. osakonnale ja osaliselt Viktor Rausi tööle. Selle järgi on näha, et osundatakse nõukogudevastasele ja natsionalistliku loomuga «Poolpäevalehe» levitamisele tema poolt. Ühtlasi viidatakse, et tema kohta on avatud jälgimistoimik.

Jüri Arrak

Foto: Mihkel Maripuu

Viktor Rausi käest käisid läbi kunstnik Jüri Arraku taotlused sõitudeks Kanadasse 1982. ja Jugoslaaviasse 1984. aastal. Mõlemale taotlusele tuli KGB-lt eitav vastus ja selle juures oli kahtlusteta mängus ka julgeolekumajor Rausi käsi.

Jüri Arrakule meenus veel üks seik. 1982. a. toimus Eesti Kunstnike Liidu delegatsiooni reis Moskvasse. Vagunisse oli end sättinud ka Viktor Raus, kes teatanud, et tema sõidab arhitektina.

Heinz Valk

Heinz Valk.
Heinz Valk. Foto: Repro

Sama fakti kinnitas täiesti sõltumatult mõni tund hiljem toimunud usutluses Heinz Valk. Aastal 1970 sai ta KuKu presidendiks ja kohe juhtus ka intsident, mis väärib lühiülevaadet. Heinz Valk ei teadnud toona, et KGB-lastele eraldati neli klubi liikmekaarti. Värske presidendina märkas Heinz Valk KuKusse sisenemas kahte tundmatut meest. Valk, vastse presidendina, üritas korda luua ja liikmekaarti küsida. «Üks neist, jässakas ja kandilise näoga mees, kes hiljem osutus KGB majoriks, perekonnanimega Raus, irvitas mulle näkku ja lausus üleoleva tooniga: «Teile, seltsimees Valk, ma oma kaarti küll ei näita!»»

Konflikt keris edasi, kuni selleni, et Viktor Raus teatas, et neil on piisavalt andmeid tema trellide taha pistmiseks. Omakorda ärritunud Heinz Valk suskas vastu, eks pistke, ega te targemat ei oskagi. Viktor Raus oli tutvunud Heinz Valgu materjalidega KGB-s. Seal on kirjas, et temaga peeti 1960. aastal profülaktiline vestlus tema natsionalistlike väljaütlemiste pärast. 1974. aastal oli natsionalistlikult meelestatud, viljelenud sotsialismile võõrapärast kunsti. 1983. aastal heideti talle ette, et ta lubas endale võõraid arusaamu Nõukogude Liidu tsensuuri aadressil. Koondõiendile, mis dateeritud 18.09.1983, on kõige esimesena allkirja seadnud ENSV KGB 5. osakonna 1. jaoskonna vanemoperatiivvolinik major Viktor Raus.

Heino Mandri

«Proovireisija surm», Heino Mandri. Foto:
«Proovireisija surm», Heino Mandri. Foto: Foto: Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum

Mõnedel juhtudel leiab Heinz Valk oma raamatus, et Viktor Rausil võis esineda kunstnike veidrustest mööda vaatav käitumine. Üks selline juhtum seondub näitleja Heino Mandriga. Viimane hakkas alkoholiuimas siunama Nõukogude võimu, Vene valitsust jne. Raevunud Mandrit asus rahustama Viktor Raus, kellel see lõpuks õnnestus. Heinz Valk teeb ennatliku järelduse, et võib-olla just Rausi «asjatundliku» soovituse toel omistatigi Mandrile teenelise näitleja tiitel ja lõpuks isegi ENSV rahvakunstniku oma. Viktor Rausi käest käisid küll 1981. aastal läbi Heino Mandri materjalid, ent ikkagi kompromiteeriva materjali otsingu kontekstis.100 ENSV rahvakunstniku tiitli omistamine 1986. a. Heino Mandrile ning selle seostamine Viktor Rausiga ei saa olla tõene.

1985. aastast oli julgeolekumajor Raus pensionil. Küll aga tuleks silmas pidada, et Heino Mandri oli KGB usaldusisik, mis võimaldas tal pääseda välismaistele külalisetendustele. Selline staatus ei omistatud vabatahtlikkuse alusel, vaid enamasti psühholoogilise surve tingimustes. Pole kahtlust, et niisugune olukord tekitas pingeseisundi, mille väljaelamine vallandas Mandril aeg-ajalt Nõukogude korra ohjeldamatu sarjamise. See omakorda kannustas Viktor Rausi vaigistamisaktsioonile, sest tema kahtlemata teadis salajastest paberitest, kellega oli tegemist. Institutsiooni au eest tuli seista, vältida hullemat, summutada protestivaim.

Rauside perekonnalugu

Ilmneb, et kogu Rauside perekond oli meelestatud Eesti Vabariigi vastu. Nad positsioneerisid Eesti NSV kaitsele. Isa, Oskar Raus, tegutses 1940. aasta suvest Virumaal kihutuskõnede pidajana, keda rahvas meelepahas maha karjus. Pahameel kasvas, kui tema eestvedamisel lõhati Vaivara vallas Vabadussõja mälestussammas.

Oskar Rausist sai sõja puhkedes kohaliku hävituspataljoni staabi komissar, kes asus innukalt ellu viima stalinliku põletatud maa taktikat. Õhku lasta üritati Kiviõli tehaseid, mis oleks ühtaegu tähendanud tolle asumi hukku. Kui see ebaõnnestus, siis suundus Oskar Raus kodukanti, Vaivara valda. Vaivara mõis, kus asus ka lastekodu, põletati maha koos kõigi kõrvalhoonetega. Teele jäänud kohalik lihtne ehitustööline Robert Plink sai Oskar Rausilt külmavereliselt kuuli. Sakslaste tulekul varjus Oskar Raus kohalike talumeeste küüni, kuid tekitatud pahameel oli niivõrd suur, et peidukoht anti üles. Toimunud haarangu käigus leidis oma otsa ka Oskar Raus.

Oskar Rausi järeltulijad pidasid oma isa kangelaseks ja kangelasena kujutas teda ka Nõukogude võim. Pojad, asudes pärast sõda riikliku julgeoleku teenistusse, ei püüdnudki tõde jalule seada. Eks seda olnuks ka raske teha olukorras, kus nõukogude kord püüdis Oskar Rausist teha märtrina langenud partisani. Tegelikkuses teati teda rahva seas aga kui hävitajat, mõrtsukat, nõukogude võimuga kaasajooksikut. Pojad valisid toona lihtsama tee - asusid aktiivselt võitlusse metsavendluse, tegelikult vastupanuliikumisega.

Oskar Rausi noorim poeg Viktor leidis lõpuks koha KGB peamajas Tallinnas. Tema tegevus oli suunatud intelligentsi vastu Kuigi vastavaid arhiividokumente on napilt, leidub siiski märke, et Viktor Rausi käed ulatusid küllalt kaugele. Viktor Rausi ümber olnud salapära on siiani püsinud, ehkki kultuuriinimestele oli tema nägu, vähemasti KuKu kliendina, üsnagi tuttav. Sealt on teda isegi purjuspäi välja veetud.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles