Viimasel ajal näib poliitikuid ja tavainimesi iseloomustavat leplikkus kroonilise kahanemise suhtes. Naised-mehed ei saa rahvastiku kasvuks piisavalt lapsi ning paljud neist kolivad üldse välismaale.
Nils Niitra: kampaania teeb titeisu
11. november 2015, 09:59
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
President räägib kestlikust kahanemisest ning inimeste kadu on saamas samasuguseks teemaks nagu haldusreform, millest ajalehed aeg-ajalt ikka ja jälle kirjutavad, ent muutub ometi vähe. Kui kahanemine on läinud väljakannatamatuks, otsivad mõned vallad sellest liitumiste abil väljapääsu, et jätkata siis eriti kiiret kahanemist.
Inimene on sotsiaalne loom. Kahanemisega samal ajal lisandub aga meie ühiskonda üksildasi inimesi, kellel pole lapsi või lapselapsi ja kui ongi, siis kuskil kaugel. Mõned neist lähevad kurjaks ja kibestunuks. Uudisportaalide kommentaariume lugedes tekib ajuti küsimus, kas me nii õelad olemegi? Mulle tundub, et aktiivseimad lahmijad moodustavad üksiti halvima osa meie ühiskonnast, ent miks nad ikkagi on säärased? Eks neidki vaevab üksindus, kommentaarium on üks võimalus sapp välja valada.
Olla krooniliselt kahaneva ühiskonna liige on tegelikult ängistav, selles on rahvusliku surma hirmu, kõdu hõngu ja jõuetuse fataalsust. Oleks egoistlik arvata, et kahanemishaiguse mõju piirdub üksnes küsimusega, kes maksab järgmistele põlvkondadele pensioni. Kes on käinud arenevates riikides, see mõistab, kui teistmoodi tunne võib olla elada maal, kus on palju noori inimesi: nende vitaalsus loob kõigis teisteski tunde, et sel rahval on jõudu ja tulevikku! Meie siin aga pensioneerume kollektiivselt.
Meil on suurepärane vanemapalga süsteem, ka lastetoetused on kerkinud, aga sellest ei piisa, sest allapoole suunatud kõveriku ülespoole suunamine on samamoodi usu küsimus nagu aktsiahind börsil. Kui turud on languses, siis ruttab investorite mass paanikas müüma. Kui rahvastik on languses ja koole suletakse, ei sisenda see lootust, et trend võiks kunagi pöörduda. Isegi pagulastega hirmutamine pole pannud meie rahvuslasi voodis tegusid tegema.
Niisiis on meil vaja eelkõige head emotsiooni ning sisemist usku ja tahet, et meie rahvusel on üldse tulevikku. Eestlased on tõeline kampaaniate rahvas: 1980. aastate lõpus alanud eestlaste ridade täiendamise kampaania tulemusena tegi iive täiesti pöörase hüppe, mida pole suudetud hiljem ligilähedaseltki korrata.
Niisiis on vaja kampaaniat. Asi on riski ja kulutusi väärt, sestap soovitan alustuseks korraldada trükimeedias, televisioonis, raadios ja suurtel välireklaamipindadel täiesti abstraktse ja positiivse lapsi ja laste saamist kiitva kampaania. Suurtel plakatitel näidataks hulgi väikseid lapsi, kes meile lehvitavad.
Igal lapsel on oma sõnum, nagu näiteks: «Mina maksan memme pensioni!», «Su isa tahab vanaisaks saada!», «Minuga on sul tulevikku!», «Mina aitan üksinduse vastu!», «Tahan endale väikest õde!», «Karjäär pole jänes!». Ja nii edasi – professionaalsed copywriter’id teevad seda nutikamalt. Eks siis näis, võib-olla tulebki eestlastel lõpuks titeisu peale.