Paljud Postimehe lugejad on ilmutanud huvi saada minu kohta rohkem teada. Ma ei ole sugugi edev inimene, kuid jagan rõõmuga lugejatega oma elu üksikasju, kirjutab arvamusportaali kolumnist Andrei Kuzitškin.
Andrei Kuzitškin: kes see Kuzitškin üldse on?
/nginx/o/2017/04/26/6592827t1h2dc3.jpg)
10. november 2015, 13:42
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mina, Andrei Aleksandrovitš Kuzitškin, olen sündinud 1. aprillil 1959. aastal Tomski linnas. Minu isa oli lihtne tööline, ema kogu elu meditsiiniõde. Lugema õppisin viieaastaselt. Esimene lugemisvara oli ajaleht Krasnaja Znamja. Esimene raamat, mille ma iseseisvalt läbi lugesin, oli 1968. aastal välja antud venekeelne «Tallinna teejuht».
Lapsepõlv
Poliitika vastu tundsin huvi juba lapsepõlves. Alates viiendast klassist lugesin ajalehte Za Rubežom. Seitsmendas klassis kirjutasin kirjandi teemal «Miks on Ameerikas parem elada kui Nõukogude Liidus». Oli parajasti 1973. aasta. Puhkes koletu skandaal. Ema kutsuti kooli. Tema küsis minu käest ainult üht asja: «Pojake, kuidas sa küll võisid sellise kirjandi kirjutada?» Sellega asi lõppeski.
Lugesin ahnelt Baltimaades toimuva kohta. Kõige huvitavamad artiklid riputasin üles botaanikaaia seinale, kus töötasin pärast ülikooli lõpetamist.
Minu vanemad ei olnud sugugi kommunistid, pigem hoopis teise leeri inimesed. Ema meenutas, kuidas neil võeti külas lehm ära, lapsed jäeti piimata, et kolhoos võiks täita piimavarumise riiklikku plaani. Vanaema Sonja, minu isa ema, oli tulnud Tomskisse 1933. aastal jalgsi Ukrainast. Ta pääses kohutava golodomori käest ega hellitanud seetõttu Nõukogude võimu suhtes vähegi sooje tundeid.
Publitsistikaga hakkasin tegelema 1975. aastal, kui kirjutasin kommunistliku partei oblastikomiteesse kirja nõudmisega päästa meie maja park. Ma nägin, kuidas seal puid maha võetakse, ja üritasin neid päästa. Mulle vastati, et puud istutatakse ümber teise kohta. Aga maha võeti nad sellegipoolest. Siis ma mõistsin, et kommunistid valetavad, ja nii sai minust kuueteistkümneaastaselt antikommunist.
Nõukogude Liidu lagunemine
1986. aastal toetasin tuliselt uutmispoliitikat. Hakkasin tellima Leedu ja Läti ajalehti. Eestist käis mul Molodjož Estonii. Lugesin ahnelt Baltimaades toimuva kohta. Kõige huvitavamad artiklid riputasin üles botaanikaaia seinale, kus töötasin pärast ülikooli lõpetamist.
1990. aasta kevadel kirjutasin ja andsin isiklikult Jegor Ligatšovile üle kirja nõudmisega, et ta astuks tagasi, sest olin kindel, et just tema on perestroika peamine pidur. Ligatšov oli pikki aastaid Tomski oblasti juht ja sõitis 1990. aastal taas sinna, et leida kaasmaalaste seas endale toetajaid. Ma kogusin kirjale kümneid allkirju ja andsin kohtumisel Ligatšoviga parteiliidrile meie nõudmised üle. Juulis läkski Jegor Ligatšov erru.
1991. aasta augustis osalesin enesestmõistetavalt meeleavaldusel, kus nõuti erakorralise komitee lahkumist. 1994. aastal tulin botaanikaaiast ära, asusin õppima rahvusvaheliste suhete teaduskonnas ja alustasin poliitilist karjääri. Neist aegadest peale oli ja on senini minu kumiir Jegor Gaidar ja just tema parteis Venemaa Demokraatlik Valik töötasin palju aastaid. Ma kohtusin Jegor Timurovitšiga korduvalt ja pean teda põhiliseks reformaatoriks, kes suutis Venemaad paremuse poole aidata, päästa maa nälja ja külma käest.
Tomski oblastivalitsus
1996. aastal kutsuti mind tööle Tomski oblastivalitsusse. See oli presidendivalimiste aasta ning meie administratsiooni poliitilisele blokile oli tarvis poliittehnoloogiate kogemusega demokraate, kes töötaksid Boriss Jeltsini valimisstaabis. Nii algas minu elus uus lehekülg.
Minu ülem infopoliitika osakonnas oli Nelli Kretšetova, veendunud liberaal, väga tark naine, üks mu suuremaid õpetajaid. Mõne aastaga õnnestus meil muuta Tomsk «meediaanomaaliaks», nagu eksperdid meie piirkonda nimetasid. 2000. aastal tegutses 500 000 elanikuga Tomskis 11 iseseisvalt uudiseid tootvat telekanalit. See oli tõeline liberalism.
Pärast 2004. aasta Beslani tragöödiat algas Venemaal sootuks teistsugune poliitiline ajajärk. Kuberneride valimine lõpetati, kõik ametnikud sunniti astuma Ühtse Venemaa ridadesse, liberalismile kuulutati sõda. See ei rahuldanud mind enam üleüldse: ma olen alati hinnanud üle kõige vabadust. Seepärast arvasin, et sellistes oludes jääb vabaduse kantsiks kultuur, sest looming ei ole eneseväljendusvabaduseta lihtsalt võimalik. Palusin kuberneril määrata mind kultuuriosakonna juhatajaks. Nii algas minu «kunstielu».
See oli raske, aga rõõmu pakkuv töö. Ma tegin palju Tomski kultuuri heaks ja mul ei ole selles osas midagi häbeneda. Me ehitasime palju, remontisime palju, hankisime muusikariistu, korraldasime festivale ja konkursse. Eredalt on meeles Eesti kultuuripäevad Tomski oblastis 2008. aastal ja Tomski oblasti kultuuripäevad Eestis 2009. aastal.
Kohtla-Järve vanamammid nutsid meie kontsertidel ja tänasid peo korraldamise eest. Minul peomeeleolu polnud. Osakonna juhatajana vastutasin mälestusmärkide kaitsmise eest. Ehitajad tahtsid aga kui kiuste ehitada just kaitsetsooni. Mulle pakuti altkäemaksu, avaldati igalt poolt survet, siis hakati ähvardama, sepitseti igasugu vandenõusid, et mind kuberneri silmis kompromiteerida. Mina olin selleks ajaks juba tublisti karastunud.
Surmasuust pääsemine
29. märtsil 2010 oleksin Moskva metroos peaaegu õhku lennanud: sõitsin järgmise rongiga, sest esimeses, mille peale olin kavatsenud minna, oli liiga palju rahvast. Metroost saime välja mööda relsse.
24. jaanuaril 2011 jõudsin Domodedovo lennujaama vaid pool tundi pärast plahvatust, kui veel viidi minema hukkunuid ja vigastatuid, õhus oli tunda kirbet suitsulõhna. Pärast seda hakkasin päris filosoofiliselt suhtuma elu ja surma küsimustesse: kaks korda surra ei saa, aga sellest ühest nagunii ei pääse. Nii et kui kuberneri asetäitja lubas mind peadpidi lumehange suruda, kui ma ei luba ehitada otse mälestusmärgi kõrvale, siis naersin talle vaid jultunult näkku.
Võimukandjate ja ehitajate seas tekkis mul hulk vaenlasi. Veendusin oma silmaga, et poliitika ja äri liit on Vene elu põhialus. Kõige hullemaks vaenlaseks osutusid aga tšekistid ja FSB.
Neid erutasid kangesti krišnaiidid. Meie kultuuriosakond tegeles kõigi usuorganisatsioonidega ja õigeusklikuna pidasin oma kohuseks neid kõiki toetada. Ma järgisin lihtsalt põhiseadust, mis garanteerib kõigi kodanike võrdsuse, sõltumata nende usutunnistusest.
Kuid Tomski FSB otsustas kogu Venemaal silma paista. Selleks soovisid nad kohtu kaudu kuulutada krišnaiitide usuteose «Bhagavadgita» ekstremistlikuks kirjanduseks. Pärast seda saanuks keelustada ka krišnaiitide tegevuse, keda vene õigeusu kirik peab kohutavateks paganateks. Ma ei suutnud krišnaiite kaitsta, kui Tomski külje all lükati buldooseritega kokku nende küla. Kuid ma otsustasin päästa nende õiguse vabalt oma usku järgida.
Koos Tomski ja Moskva teadlastega korraldas meie osakond suure konverentsi, mis oli pühendatud «Bhagavadgita» kui viie tuhande aasta vanuse kultuurimälestise kaitsmisele. Tomski tšekistid ei arvestanud, et «Bhagavadgita» on tähtis usuteos kõigi hindude silmis. Indias peatasid parlamendisaadikud esimest korda ajaloos lausa kahel korral esinduskogu töö protestiks Tomskis peetava kohtuprotsessi vastu. Raamat mõisteti õigeks. Mind aga mitte.
Mulle öeldi kohe pärast konverentsi: FSB ei andesta sulle. Ega andestanudki, vaid algatas kriminaalasja. Mul keelati edaspidi oma ametis tegutseda. Hakati hirmutama minu tööandjaid. Siis prooviti ära võtta välispass. FSB jaoks oli ainus hea Kuzitškin väljasõiduvõimaluseta Kuzitškin, kes saab tööd ainult kojamehena, ei kirjuta midagi internetis ega esine raadios.
Eestisse kolimine
Siis ma sõitsingi Eestisse, sest see vaikne rahulik maa on mulle alati meeldinud, siin on palju eesti sõpru ja vene keeltki kõneldakse palju. Elasin pool aastat Vao põgenikekeskuses. Minu naabriks oli noor albaania pere. Me saime väga headeks sõpradeks, aitasin neil hoida kolmeaastast poega Amali. Hiljem sündis neil veel tütar, keda jõudsin samuti pisut hoida.
Sõitsin tänu oma hooldajale Sirjele Eestis palju ringi. Külastasin Avinurmet, Vasknarvat, Viljandit, Tartut, Valgat, Käsmut. Tundsin veel suuremat tõmmet Eesti poole, ahmisin endasse eesti kultuuri, leidsin erilise harmoonia looduse ja kultuuritraditsioonide vahel. Minu meelest on see võimalik ainult Eestis.
Tallinnas elasin väga tagasihoidlikult. Minu eest muidugi maksti ära korteriüür, aga vaba raha jäi 90 eurot kuu kohta. Paljud ei usu mind, aga ma tõepoolest elasin sellest rahast, õppisin ots otsaga kokku tulema. Siis jõudis 2014. aasta detsembris Tallinnasse minu pere: viieteistkümneaastane poeg ja abikaasa. Neil oli pisut raha kaasas.
Hakkasime lustakamalt elama, poeg võeti gümnaasiumi. Aga tööd polnud mul endiselt, ka vanad sõbrad ei saanud aidata. Abikaasagi, kes on kolmkümmend aastat õpetanud koolis vene keelt ja kirjandust, igatses töö järele. Ta on mul väga tubli. Läks eesti keele kursusele, omandas selle A1 tasemel. Aga kui raha otsa sai ja ma polnud ikka veel tööd leidnud, sõitis pere Venemaale tagasi.
Ma olen tänulik direktor Signele, kes andis mulle tööd samas koolis, kus olin õppinud eesti keelt. Nüüd õpetan ise eestlastele vene keelt. Mul on imelised õpilased, lõbusad, heasüdamlikud. Õpivad vene keelt suure huviga ja andestavad mulle mu lonkava eesti keele.
Eesti keel on minu jaoks ammendamatu uute teadmiste allikas, veel ühe lingvistiliste kalliskividega täidetud kohvri võti. Ma olen õppinud hispaania ja inglise keelt. Eesti keel on vaieldamatult neist raskem. Aga ma olen aru saanud ühest asjast: mida rohkem oskad võõrkeeli, seda paremini mõistad oma emakeelt.
Ma elan endiselt väga tagasihoidlikult, üürikorteris. Ma ei saa pangast laenu ja kindlasti ei saa minust miljonäri. Ent suurimat valu teeb mulle see, et ma ei saa emmata lapselapsi, Stassi ja Annat, keda ma pole juba kaks aastat näinud. Ja kolmandat lapselast, Leenakest, ei ole ma isegi kätel hoida saanud, sest ta sündis siis, kui mina olin juba Eestis. Talle olen ma virtuaalne vanaisa, keda ta näeb ainult Skype’is.
Ma ei süüdista siiski kedagi milleski: oma valikud tegin ma ise. Alustada uut elu võõral maal puhtalt lehelt 55-aastasena ja ainsa senditagi taskus on väga raske. Aga võimalik. Ja ma elan. Elan, valu südames. Kuid mulle annavad jõudu minu artiklite lugejate heasoovlikud sõnad. Tänan, et te usute minusse. Tänan oma toimetajat Toomast, kes avas mulle ukse Eesti ajakirjandusse. Ma kirjutan ka edaspidi oma elust Eestis ja jagan teiega oma arvamust. See ei pruugi kõigile meeldida, aga minu arvamus on aus. Ning võimalus olla vaba ja aus inimene – see on suur au!
Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane
Andrei Kuzitškin on endine Venemaa riigiametnik, kellele on Eestis antud poliitiline varjupaik. Ta töötas kümme aastat Tomski oblasti valitsuses kommunikatsioonijuhina ning hiljem kuus aastat kultuuriameti juhatajana. Tal on magistrikraad bioloogias ja rahvusvahelistes suhetes. Praegu töötab ta Tallinnas keeltekoolis õpetajana.