Muidugi on Eestil reisiühendusi hädasti vaja. Õigupoolest tahaksime neid alati rohkem ja kvaliteetsemaid. Rahvusvahelist koostööd ei saa korraldada üksnes e-teel. Inimesed peavad kohtuma ka füüsilises maailmas ning selleks on suurtel kiirustel ja hulgakaupa reisimine hädatarvilik.
Ilmselgelt soovime, et Eesti poleks turismisihtkohana (üksnes) mõne teise riigi tagaõu. Vähemalt sama tähtis on ka ideede ning jõukate klientide ja investorite jõudmine Eestisse.
Kõigele saamata jäävale hinnasildi külge riputamine on paratamatult väga umbkaudne. Samas teame, et riikide konkurentsivõime edetabelites röövivad Eestilt punkte muuhulgas just puudulikud lennuühendused. Provintsistumist ei peaks meist keegi tahtma, sest sellega määrame end lõksu nii vaimselt kui ka majanduslikult.
Hetkeolukord on halb. Muidugi on peamine küsimus, kuidas edasi talitada nii, et Eesti ei känguks, vaid areneks. Samas ei saa avalikkus kogu senist Estonian Airile riigiabi andmise saagat lihtsalt niisama jätta ja ajaloolaste pärusmaaks tunnistada. Praegust ettevalmistatud ja enesekindlat muljet jätvat kriisikommunikatsiooni vaadates võiksime ka meenutada, kuidas poliitikud ja ametnikud meile aastaid kaamerate ees kinnitasid, et suures plaanis on kõik kontrolli all ja Euroopa Komisjoniga läbi räägitud.
Tänase lehe arvamusküljel juhib riigiabi ekspert Evelin Pärn-Lee tähelepanu sellele, et ka valitsuse uute sammude kohal on oht, et lennuettevõtetesse pandav uus maksumaksja raha võidakse tunnistada ebaseaduslikuks riigiabiks. Ta leiab, et õige oleks Euroopa Komisjoni otsus kohtus vaidlustada. Valitsus on selle variandi kõrvale jätnud ja avalikkus on otseallikast kuulnud vaid üpris üldsõnalisi põhjendusi. Samuti pole teiste võimaluste kõrvale jätmist sisuliselt põhjendatud – praegu teame vaid minister Kristen Michali sõnu, et need olid kehvemad.
Suur küsimärk on ka erainvestori või õigupoolest uue lennufirma tulevase omaniku valimise taga. Millised plaanid on Tallinki suuromanikel praegu? Kas valitsusel on silmapiiril veel teisi võimalikke investoreid, kes oleks valmis Tallinna oma koduks pidavat lennufirmat arendama – sisuliselt Eestisse uskuma ja panustama? Veel lihtsamalt: kas ministri ja uue lennufirma juhtide enesekindlus on praeguses olukorras hädavajalik PR-etendus, ent pikemas plaanis ikkagi bluff?
Põhimõttelistes küsimustes on vaja senisest hoopis avatumat arutelu. Muidugi on hea, kui Estonian Airi tegevuse lõppedes piletisegadused minimaalsed hoitakse ning töötajad pikalt kuivale ei jää, ent eelkõige on valitsuse kohustus selgitada suuri valikuid. Selgitada maksumaksjale, kelle kümned ja sajad miljonid eurod mängus on. Kas tõesti on nii, et turutingimustel keegi meile vajalikke lennuühendusi ei taga? Ja kui on, siis miks loobutakse võitlusest riigiabi küsimuses? Sellisel juhul tuleks ju pingutada häälekalt selle nimel, et ELi reegleid muudetaks nii, et need Eesti arengut ei takistaks.