Alustan positiivsest: teen maani kummarduse kõigi ees, kes suutsid kuu ajaga leida Eesti riigi uuele lennufirmale pühendunud partneri, nagu seda on Adria Airways, rentida lennukid ning töötada välja skeemi, kuidas juba päev pärast Estonian Airi tegevuse lõppu lendama hakata.
Arvestades lennunduse keerukust ja üliranget reguleeritust, polnud see kindlasti lihtne. Lisaks suudeti pressikonverentsi ajaks kõlada üsna enesekindlalt ja sisendusjõuliselt. Hästi tehtud!
Samas tekitas siiski äärmiselt suure küsimuse hoiak riigi uude lennufirmasse erainvestori kaasamise kohta. On öeldud, et 40,7 miljonist eurost, mille riik firmasse pani, jätkub heal juhul kaheks aastaks. Kui arvestame, et suurem osa lennufirmasid on Euroopas kahjumis ja alustav ettevõte tegutseb äriloogika alusel peaaegu alati kahjumiga, siis saab raha ju väga kiiresti lihtsalt otsa. Kui riik on ainus aktsionär, peab ta tulema ettevõtet päästma, kuid Euroopa Komisjoni oleks ilmselt üsna keeruline veenda, et «me nüüd käitume õigesti». Laupäevastelt pressikonverentsidelt kõlas aga nii majandusministri kui ka uue ettevõtte juhtide suust pigem sõnum, et erainvestori osas «aega on» ja mingit kindlat plaani sellega ei ole. Ei saa ju ehitada üles ettevõtet, kui pole plaani kahest aastast kaugemale?
Kõik osalised küll rõhutasid, et uue lennufirma tegemine on Eesti jaoks odavaim variant lennuliiklust säilitada, kuid kas see on pikaajaline võimalus? Vägisi tekib võrdlus riigimeeste põhjendustega, miks nad Estonian Airi rahasüste tegid – et kasvõi ajutiselt säilitada lennuliiklust. Kas uus lennufirma on samuti mõeldud ajutiseks lahenduseks? Kui arvestada Euroopa lennundusturul toimuvat, kus suurem osa lennufirmasid on suures kahjumis ja otsivad endale aastaid edutult erainvestorist kosilasi, siis miks peaks äsja asutatud ja nii väikese koduturuga lennufirma kellelegi huvi pakkuma?
Huvitav on jälgida, milline on tulevikus ettevõtte äriplaan. Veidi seda pressikonverentsil selgitati ja püüti olla rõhutatult tagasihoidlikud, kuid juhatusse valitud mehed pole tuntud väikselt mõtlemise poolest. Jaan Tamm juhtis Infortaris ju Estonian Airi investeerimise projekti ning nende tutvustatud plaanid olid väga suurejoonelised. Erik Sakkov on aga aastaid rääkinud, et Tallinnast peab saama Aasiast pärit reisijate jaoks värav Euroopasse ning Tero Taskila plaan oli ainuõige ja toimiv, kui tal ainult oleks lastud see lõpuni viia.
Sakkov on väga tugev turundaja ning ta loodab, et suudab eestlasi uue lennufirmaga lendama panna ka kõrgemate piletihindadega. Plaan on tore, aga sisuliselt on kogu praegune lennundusturg üles ehitatud võimalikult madalatele hindadele.
Seega loodan ma tõsiselt, et ettevõtte tegutsemise esimesel päeval ei tahetud või saadud kõiki kaarte lihtsalt avada ja tegelikult on neil eraraha kaasav äriplaan, mis tagab otselennud Eestist veel paljudeks aastateks.