Politoloog Tõnis Saarts kirjutab valitsusparteide arrogantsusest, mis sunnib vaikima kriitilised arvamusliidrid, sest keegi ei taha enesele kaela riigireetja silti.
Tõnis Saarts: ilmeksimatuse sündroom
9. november 2010, 10:28
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Mitte millegagi nõus olla, kõik tagasi lükata!» Nii kirjeldas hiljaaegu riigikontrolör Mihkel Oviir valitsuse suhtumist kriitilistesse märkustesse, mida tema juhitud institutsioon söandas täitevvõimule teha. Tegemist pole tähtsusetu üksikseigaga, vaid näitega järjest selgemini väljajoonistuvast trendist. Tulgu need veidigi kriitilisemad väljaütlemised õiguskantslerilt, riigikontrollilt, majandus- või ühiskonnateadlastelt – vastus on alati üks: «Te ei saa asjast õieti aru, teie järeldused on vildakad.»
Paistab, et vähemalt osa võimupoliitikutest on nakatunud ilmeksimatuse sündroomiga, mille puhul ei häiri nii väga kõrgustesse kerkiv eneseusk, vaid viitsimatus asju isegi arutada ja nendega, kes teisiti arvavad, dialoogi astuda. Mis on ilmeksimatuse sündroomi taga, kus on selle juured?
Teatud osa vastusest on meil juba käes, kui vaatame valitsusparteide toetust. See ületab kaugelt opositsiooni oma ja annab võimulolijatele selge signaali: ühiskond on nende tööga rahul, nad on ajanud õiget asja, kriitilised hääled on vähemuses ning neid ei tasugi üleliia tõsiselt võtta. Seejuures unustatakse sujuvalt ära asjaolu, et ligi 40 protsendil kodanikest pole poliitilist eelistust ja nad on suure tõenäosusega poliitikutes pettunud (kusjuures see protsent on tänavu veelgi suurem kui varasemate valimiste eel).
Peaministrierakonna liigsel enesekindlusel on muidugi veelgi kaugemale ajalukku minevad juured. Kes tõi Eestile sellise majanduskasvu, millist see riik pole kunagi varem näinud? Loomulikult oravapartei, langetades tulumaksu. Kes pööras Eesti iibe positiivseks, tagades nii rahvuse püsimajäämise? Ikka Reformierakond, kehtestades emapalga. Kes lahendas edukalt pronkssõduri-kriisi ja näitas venelastele nende koha kätte, pälvides nii rahva enamuse aplausi? Ansip – kes siis veel. Kelle teene on euro ja sellega saabuv uus majandusedu? Vastust teab iga koolilapski.
Seesugust õnnestumiste rida vaadates paistab võimuerakondadele tõesti, et mitte milleski pole eksitud, kõike on tehtud paremini kui varasemad valitsused kokku. Seetõttu jääbki neile arusaamatuks, millest need hoiatavad ja kriitilised hääled... Muidugi ei mainita oma saavutusi kuulutades, et pretsedenditult kõrge majanduskasv oli ka meie naabermaades ja seda hoolimata maksupoliitikast, sündimuse suurenemine on paljuski seotud 1980. aastatel ilmavalgust näinud arvukama põlvkonna jõudmisega sünnitusikka jne.
Ometi pole probleem vaid valitsusparteide liigses arrogantsuses. Ilmeksimatuse sündroomi taga, mis järjest enam maad võtab, on midagi sügavamat ja palju murettekitavamat: see on ühiskondliku dialoogi kängumine. Meedias kohtab järjest vähem sisulisi ühiskondlikke debatte Eesti elu probleemide ja tulevikuväljavaadete üle. Ja kui need hakkavadki kujunema, siis soikuvad, sest (võimu)poliitikud ise ei näi neid tõsiselt võtvat või tembeldavad käsitletu juba eos millekski, mille üle ei ole mõtet arutledagi.
Mind intervjueeris hiljuti üks Šveitsi ajakirjanik ja juttu tuli tööpuudusest, mis on Eestis teatavasti üks Euroopa kõrgemaid. Ta küsis: millised lahendusi on töötuse probleemile seni välja käidud, millised ideed liiguvad? Pidin möönma, et ma ei tea, kuna Eestis pole tööpuudusealast debatti. Tal jäi suu üllatuseks lahti.
Väljast tulnule ongi täiesti arusaamatu, kuidas saab valitsuse toetus nii märkimisväärse majanduslanguse ja tööpuuduse situatsioonis kõrguda pilvedes ning samal ajal puududa pea igasugune kriitiline ja tulevikkuvaatav arutelu. Seestpoolt vaadates aga ei tundugi see nii kummalisena, sest oleme juba harjunud sellega, et teatud poliitikasfäärides on kivisse raiutud ortodokssed tõed, milles kahtlemine võrdub vaata et riigireetmisega.
Eesti välispoliitikas on juba kümmekond aastat puudunud sisuline, erinevaid variante kaaluv mõttevahetus. Alternatiive pole justkui olnud, sest kõik olulised valikud on pandud kohe julgeolekupoliitilisse konteksti ja seostatud ohtliku Venemaa-diskursusega. Uuringute järgi olid eestlased omal ajal veelgi enam Iraagi sõja vastu kui lääneeurooplased keskmiselt, ometi ei olnud Eestis ei sõjavastaseid massimeeleavaldusi ega vastavateemalist debatti meedias. Pilt oli ju selge: kes on USA avantüüri vastu, on Venemaa poolt, ning see vaigistas hoobilt kõik skeptikud ja vastased.
2007. aasta aprillisündmuste järel on kõike läbi mustvalge julgeolekuprisma vaatlev vaimsus hakanud imbuma ka sisepoliitikasse. Toona võrdsustati omavahel lojaalsus valitsusele ja truudus Eesti riigile, millest tulenevalt tembeldati kõik valitsuse poliitikas kahtlejad kohe Eesti-vastasteks inimesteks. Ümberpiiratuse ning ohu tunnetus, mis toona tekkis, tundub alateadlikult veel siiani kujundavat ühe osa võimupoliitikute ja kaaluka osa ühiskonna arusaamu. See arusaam on lühidalt järgmine: praegu on meil võimul kõige eestimeelsem valitsus ja kriitika selle valitsuse aadressil teenib ainult Eesti vaenlaste huve.
Seesuguse mentaliteedi varjus pole midagi imestada, kui järjest vähem arvamusliidreid soovib avalikult sõna võtta ja Eesti probleemide üle kriitilist mõttevahetust pidada, sest pole meeldiv, kui sind hakatakse kohe sõimama savisaarlaseks, Moskva käsilaseks, kommunistiks jne. Vaikus ja teistsuguste seisukohtade puudumine loob aga võimupoliitikutele petliku arusaama, et nende poolt pakutavale alternatiivi polegi.
Paradoksaalsel kombel pole viimati mainitu ka täiesti vale. Opositsiooniparteid on kogu majanduskriisi vältel käianud vaid oma aastatevanuseid loosungeid astmelisest tulumaksust ja sotsiaalsest turvalisusest ning uusi värskemaid ideid toovaid tuuli ei ole seni puhunud ei sotside ega Keskerakonna ridadest. Kriitika valitsuse aadressil on olnud robustne ja oma sisukuse poolest vähe väljakutseid esitav. Üllatavalt nõrk ja vähekonstruktiivne opositsioon on kahtlemata üks faktoritest, mis on valitsuspoliitikutes ilmeksimatuse sündroomi veelgi tugevdanud.
Ma ei ole pessimist ning arvan, et vaevalt seesugune arrogantne ja tõrjuv hoiak teistmoodi mõtlemise suhtes väga kauaks püsima jääb. Toetustrendid teevad siin oma korrektiivid ja avalikku konjunktuuri alati väga tähelepanelikult järgiv Reformierakond on kindlasti võimeline õppima (siiski vaevalt oma vigu tunnistama). Samas on aga kahju, et Eestile nii väärtuslikud aastad, mil võinuks toimuda varasematest vigadest õppimine ja uusi tulevikusihte seadev debatt, lastakse parteipoliitilise paindumatuse ja mõttelaiskuse sildi all tühja.
Autor ei esita loos teaduslikult tõestatud fakte, vaid enda kui kodaniku arvamust.