-Eesti ajakirjanduses on ilmunud lõputult kirjutisi kõikvõimalikelt Venemaa- ja Putini-asjatundjatelt. Neid analüüse lugedes tekib tunne, et igaüks teab paljugi Putinist, ent seejärel süveneb kahtlus, et keegi neist ei tea tegelikult Putinist mitte midagi.
Nõukogude ajal oli läänes terve omaette uurimissuund, mida nimetati kremnoloogiaks. Nüüd on meil putinoloogia, mis tegeleb spekulatsioonidega selle üle, kes on Putin, mida ta mõtleb ja kavatseb. Analüüsitakse, millised on tema psühholoogilised ja muud motiivid. Me ei tea seda. Mida suletum on süsteem, seda väiksem on otsustajate ring ja seda suurema tähtsuse omandab seega indiviid ja tema psühholoogiline profiil – iseenesest võiks ju olla lihtne prognoosida selle põhjal otsuseid ja eesmärke, ent paradoks seisnebki selles, et samas on meil väga vähe infot.
