Isadepäev, emadepäev, lastekaitsepäev ja vanavanematepäev, aktused, käepigistused, projektid ja teavitused ja seminarid, kohvipausid ja lõunalauad, meeldiv vestlus ja rahulolutunne, et jälle natuke õiget asja aetud. Niimoodi aastaid – isadepäeva on tähistatud 1998. aastast, emadepäevaga alustati 1988. Ümarlaudu innustavate ja murelike kõnedega on olnud kindla peale vähemalt sama kaua.
Meestekuu ja isade meelespidamise päev. Vuntsikasvatus ja isale ilus kaardike. Rist kirjas, tehtud. Muide, kas keegi teab, miks ei ole meil perepäeva ja laste jaoks on vaid kaitsmise päev?
Ei, ärge saage valesti aru. Mulle pidupäevad ja intelligentsed arutelud meeldivate inimeste seltsis oluliste asjade üle meeldivad. Ma üritan lihtsalt aru saada, mis puudu on. Sest midagi on puudu. Kui arvestada kõiki tähelepanujuhtimisi isade ja emade, meeste ja naiste tervise ja perede olulisuse teemal, siis peaks meil kõik selles vallas ju aina paremaks minema, probleemid vähenema. Võiks mõelda kulutõhususe perspektiivist: nii- ja niipalju on selliste asjade peale mitmesuguseid ressursse kulunud, ehk võiks olla mingi mõõdetav tulemus.
Statistikaamet tuleb appi. Vaatame. Iive on negatiivne. Vahel natuke parem pilt, vahel natuke hullem, aga nii on (kas peaks kehtestama ka lasteteopäeva?). Olgu, lahutuste arv on kümne aasta jooksul püsivalt olnud ligi poole võrra väiksem kui abiellumiste arv, aga pidevat lahutuste vähenemist ei paista. Abiellumiste arvus selget tõusutrendi ka ei ole. Perevägivald on kuum teema. Suitsiidide arv on vähenenud, hea seegi, aga täiskasvanute vaimse tervise probleemid – jätkuvalt probleem. Lastel samuti, ja üha tõsisem. Nõus, osa probleemide statistikast võime panna kasvava teadlikkuse arvele, aga sellisesse seletusse kinni jääda on liiga mugav. Kas on väga alusetu küsida, mis kõigist neist igasutuste päevade tähistamistest ja arutamistest siis tolku on olnud, kas on püütud sellele vähemalt mõelda?
Mul on üks mõte. Järsku me oleme liiga kinni inimeste kastidesse, lahtrite paigutamises. Suures plaanis ja riigi tasemel, aga eelkõige oma peas. Unustame meie kõigi ühisosa, üldinimlikud soovid ja vajadused. Noored versus vanad, mehed versus naised, lõpuks – üks rahvus ja teine rahvus. Naised on Veenuselt ja mehed on Marsilt. Lapsed vajavad hellust ja soojust, suured on teistsugused. Meie oleme head ja nemad on ikka pahad – lõpuks jõuame selleni, alati.
Mis suurt mõistmist on oodata kooseluseaduse ja samasooliste paaride teemal, kui on mehi, kes arvavad, et naiste tunded on kõik puhas kius ja liialdamine, ning kui on täiesti intelligentseid toredaid naisi, kes täie veendumusega ütlevad, et ega mehed lastest hooligi ja meestel ju polegi tundeid. (Selle juures on alati kohane meelde tuletada, et eestlasest emotsiooniuurija Jaak Panksepp on juba aastaid tagasi selgeks teinud, et märkimisväärne osa emotsioonimaailmast on inimestel ja roomajatel ühine.)
Loomulikult on olemas bioloogilised erinevused, aga ärgem siin liialdagem. Võtame näiteks meeste depressiooni. Emade meeleoluhäirete mõju laste heaolule on uuritud tunduvalt kauem, aga praeguseks on selge, et isade depressioon suurendab samuti märkimisväärselt emotsionaalsete ja käitumishäirete riski lastel. Korduvate uuringute ja tuhandete perede peale leitud, kindlaks tehtud. Seos on olemas ka siis, kui emal depressiooni ei ole. Ent meeste depressioon paraku avaldub tihti sel viisil, et seda depressiooniks ei peetagi. Öeldakse lihtsalt, et halb ja hoolimatu mees on. Keskendumine tööle või hobidele, suur kontrollivajadus, arusaamatud vihahood või lausa vägivaldne käitumine, alkohol ja riskikäitumine. Peidetud depressioon, mis jääb tihti avastamata. Aga on see midagi nii bioloogilist, mille vastu ei saa? Ei ole. Depressioon võib väljenduda naistel ja meestel erinevalt, sest maailmale tohib näidata erinevaid emotsioone. Naine võib nutta ja jõuetu olla, haiget saada, sotsiaalsed normid lubavad – meestega on teisiti. Viha ja ärritus peavad maskeerima masendust ja lootusetust ja abitust – sest ükski plaan, kuidas olukorraga toime tulla, ei tundu töötavat. Ainus mõte on edasi funktsioneerida, hambad ristis, panna kõrvale kõik, mis segab. Lihtsalt taluda ja püüda kuidagi edasi olla.
Selline mees on nagu Medicite lõvi. Kes natukegi reisinud, see teab – neid kujusid leidub igas ilmanurgas. 16. sajandil leiti üks antiikajal valmistatud lõvikuju, teine tehti juurde, algul pandi nad Medicite Rooma palee ette. Nüüd on mõlemad Firenzes, aga kogu maailm on nende koopiaid täis, ka Narvas on üks pronkskuju. Sagris ja esmapilgul hirmutav isalõvi. Kas tõesti hirmutav ja kuri? Ent vaadake hoolega, vaadake lõvi nägu, võibolla on seal hoopis valu. Stereotüüpide, kasvatuse, sotsiaalsete normide, kirjutatud ja kirjutama reeglite kammitsas, kivis. Suur ja vägev loom, aga liikuda ei saa. Mida kõike võiks ta teha, kui poleks kivist. Sest lõvi peab olema kivist, tugev ja ja kindel. Kivist lõvi ei tunne ka valu.
Mis oleks, kui me unustaks isikukoodi esimese numbri. Suhtleks rohkem nagu inimesed inimestega. Me kõik vajame lähedust, hoolimist, kuulamist ja mõistmist. Me kõik soovime, et lähedased hooliks meist just sellistena, nagu me oleme. Naine võib välja öelda, et talle teeb haiget ja ajab vihale mehe karmilt öeldud sõna või tegu, mees võib tunda end õnnetu ja kõrvalejäetuna, kui tema plaane millekski ei peeta – ja võib seda ka öelda. Kui ütlejad üksteisest hoolivad, siis nad saavad väljenduda nii, et teine katki ei lähe, suudavad ja tahavad kuulata ja üksteisega arvestada – mis loeb siin sooline kuuluvus?
Paariteraapia korüfee Sue Johnson ja neuroteadlane James Coan on teinud katseid, kus uuritakse lähedase inimese mõju ohtliku olukorra ja valu tajumisele, nii nagu meie aju selle registreerib. Kui lähedane inimene kerge elektrišoki saanu käest kinni hoidis, ei tajunud aju seda olukorda üldse nii hirmsana – kas on mingi põhjus mõelda, et see on nii naistel, aga mitte meestel (või vastupidi)? Ei ole erinevusi. Veelgi enam – pole vahet, kas tegemist on samasooliste paariga või on toeks hoopis väga hea sõber.
Kui infotehnoloogia arengu ja mõju pärast juba aastakümneid muretsev MITi professor Sherry Turkle oma septembris ilmunud raamatus soovitab tungivalt säilitada ehedad ja elusad inimlikud kontaktid, ehtsad vestlused, pöörata nendele suuremat tähelepanu – sest internetivestlus ei ole eales see, me ei taju inimest tervikuna, ei pea pühendama talle kogu oma tähelepanu –, siis kas see muretsemine on tingitud naiselikust vestlemissoovist? Kahtlen sügavalt.
Natuke varem sel aastal ilmus Briti matemaatiku Hannah Fry raamat «Armastuse matemaatika». Kõlab, nagu oleks tegu naistele mõeldud suhteraamatuga – nagu neid kõik online- ja pärispoed täis on. Tegelikult räägitakse seal elegantselt tõenäosusest leida endale ideaalne kaaslane (kas see peaks naistele rohkem korda minema kui meestele?), aga näidatakse tõesti just matemaatika abil ära muu hulgas see, miks on kasulik ise initsiatiiv võtta. Siis saad valida rohkem, tõenäosus saavutada soovitud tulemus on parem – ja see ei käi kaugeltki mitte ainult lähisuhete kohta ja pole õpetussõnade lugemine mitte ainult naistele.
Veel üks näide. Suhteliselt vaikselt avaldati umbes aasta tagasi võrdleva sotsioloogia ajakirjas Bradley Campbelli ja Jason Manningi kirjutis «Mikroagressioonid ja moraalsed kultuurid», mis pärast kajastamist psühholoogiateaduse staari Jonathan Haidti blogis paari kuu eest aga väga suure tähelepanu osaliseks sai. Campbell ja Manning nimelt väidavad, et kui varem on meil olnud tegemist alguses aukultuuriga (kui keegi solvas, siis tuli oma au kaitseks kohe ise reageerida), seejärel väärikuse kultuuriga (tuleb olla väärikas, tasakaalukas ja tõsiste probleemide korral pöörduda kolmanda osalise, nt kohtu poole), siis praegu on valitsevaks muutumas ohvrikultuur. Ohvrikultuuris tuleb rõhutada igal võimalusel enda nõrkust, otsida selle abil tähelepanu, heakskiitu, moraalset üleolekut – jõuetuse tunnistamine muutub võimu allikaks. Me võime selle lähenemisega nõustuda või mitte (Campbell ja Manning räägivad pealegi eelkõige USAst), aga kas me võime öelda, et au, väärikuse ja ohvri teemad on ainult kas meeste või naiste teemad? Sellise ohvrikultuuriga käivat kaasas väiksemategi suhtlemiskonfliktide talumise ja lahendamise võime atrofeerumine – see on üldine probleem, puudutab meid kõiki.
Aga isegi kui need eespool toodud näited kõrvale jätta – kas lihtsalt tervele mõistusele tuginedes ei võiks rohkem meeles pidada, et ühisosa, sarnasuste leidmine on enamiku probleemide lahendamisel tulusam kui erinevuste rõhutamine? Soosuhetest ja peredest suure poliitikani välja. Õpetaks ühisosa leidmise kunsti ja üldisi elus hakkamasaamise, suhtlemise oskusi – olgu siis tähelepanelik kuulamine, viisakas enesest ja lugupidav teisest rääkimine – juba väikesest peale?
Üks luuletus on mind aastaid kummitanud. Jaan Krossi «Maailma avastamine». Isad kummargil kangaspuude kohal... Mitte kuduvad emad või vanaemad, seekord mitte. Jah, ma tean, see on metafoor, aga kas ei tundu need olevat ühed toredad isad – olulised kindlasti? Kas teisiti üldse saakski? Kangasteljed ja uued maailmad ja kõigi laste äravõitmatu tung mere äärde kippuda, ikka edasi, kõigest hoolimata. Sest kõik inimesed on sündinud Genuas, soost sõltumata ja alati.