Euroopas kui ka Eestis üha enam kõlapinda tekitav rändekriis on toonud tähelepanu keskmesse ka arenguabi (arengukoostöö ja humanitaarabi) valdkonna, millega Eesti on tegelenud alates 1998. aastast, kirjutab välisministeeriumi arengukoostöö- ja humanitaarabi büroo lauaülem Marje Pihlak ministeeriumi blogis.
Lisaks eestlastele ja teistele Ida-Euroopa riikidele enim mõistetavale moraalsele aspektile «me aitame, kuna meid aidati» on arengukoostöö eesmärk aidata stabiliseerida olukorda puudust kannatavates riikides juba enne konflikti laienemist, vältida regionaalset ebastabiilsust, põgenikevooge ja teisi võimalikke mõjutusi inimjulgeolekule, tegeledes arengust mahajäämuse, äärmise vaesuse põhjustega neis riikides kohapeal.
Sinna hulka kuulub ka mõnevõrra kitsama eesmärgiga humanitaarabitegevus: loodus- või inimtegevusest põhjustatud katastroofide ajal või nende järel inimelude päästmine, inimeste kannatuste vähendamine ja inimväärseks eluks hädavajaliku tagamine. Samuti abi, mis on mõeldud nimetatud olukordade ennetamiseks ja nendele reageerimiseks valmisoleku parandamiseks.
Samas seisab üleilmne humanitaarabisüsteem suure väljakutse ees, kuidas kasvavatele kriisidele ja hädaabipalvetele vastata. Süsteem ei ole katki, kuid vajab ümbervaatamist.
Maailm täna
Maailm on pidevas muutumises. Kriise on senisest rohkem. Humanitaarabikutsed on muutunud rutiinseks. Abipalvete summa on kümne aastaga kahekordistunud. Kokku püüavad ÜRO humanitaarabiorganisatsioonid jõuda sel aastal 78,9 miljoni abivajajani 37 riigis. Kõige enam on saanud normiks näljahäda põhjustav põud.
ÜRO andmetel 80 protsenti humanitaartööst toimub riikides ja regioonides, mis kannatavad konflikti tõttu ning 78 protsenti rahvusvahelisest humanitaarabist läheb pikaajalistele kriisidele, kus abivajadus ühe riigi kohta kestab seitse aastat. Näiteks kuue riigi kohta (Tšaad, KAV, DRC, Palestiina OV, Somaalia ja Sudaan) on koostatud abipalveid juba viimased kümme aastat. Lisandub üha rohkem konflikte, kuhu abi kohaletoimetamiseks juurdepääs puudub, jätkuvad rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkumised.
2015. aasta suurimad humanitaarabiabivajajad on ÜRO andmetel Süüria, Iraak, Kesk-Aafrika Vabariik ja Lõuna-Sudaan. Rahvusvaheline kogukond seisab väljakutse ees, kuidas pikaleveninud konflikte lahendada.
Humanitaarkriiside põhjuste hulgas on ka megatrendid nagu kliimamuutused, keskkonna muutumine, toiduohutus, veepuudus, rahvastikukasv ja linnastumine. Inimesi, kes on pidanud lahkuma kodudest on ÜRO andmetel üleilmselt üle 50 miljoni, mis on suurim arv, mida oleme näinud II Maailmasõja järgselt. Konflikti tõttu kodust lahkuma sunnitud inimene on põgenikuna võõrsil keskmiselt ligi 17 aastat.
See avaldab omakorda suurt survet regiooni riikidele, kes on peamisteks pagulaste vastuvõtjaks. Nad peavad hakkama saama uute väljakutsetega, mis avaldavad neile otsest sotsiaal-majanduslikku mõju.
Seega on arenguabi uueks heaks tavaks toetada lisaks pagulastega tegelemisele ka riigi vastupanuvõime tugevdamist otsides suuremat sidet humanitaarabi ja arengukoostöö vahel. On oluline, et kriisist mõjutatud riikide valitsused ei jääks üksi ning saaksid toetuda rahvusvahelisele humanitaarkogukonnale suurest pagulaste hulgast tekkinud humanitaarkriisi leevendamisel.
Jätkuvad konfliktid nii Aafrikas, Lähis-Idas kui Ukrainas avaldavad kahetsusväärselt enim mõju just süütutele tsiviilielanikele. Süüria on näiteks muutunud humanitaarabist täielikult sõltuvaks riigiks, vajadused aina kasvavad ja ilma poliitilise lahenduseta ei leia lahendust ka üha süvenev humanitaarkriis.
On oluline, et enim tähelepanu pöörataks just kõige haavatavamatele gruppidele (naised, lapsed, vanurid, puuetega inimesed) ning oleks tagatud nende esmased vajadused ning abi osutamisel järgitaks rahvusvahelisi standardeid. Lähtuda tuleb rahvusvahelisest humanitaarõigusest ning humanitaarabi põhiprintsiipidest nagu inimlikkus, erapooletus, sõltumatus ja neutraalsus.
Enamik Eesti humanitaarabi ja arengukoostöö panusest Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas (2011-2015 kokku 3,5 miljonit eurot) on abivajajateni jõudnud rahvusvaheliste organisatsioonide kaudu (ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Amet – UNHCR, Rahvusvaheline Punase Risti Komitee – ICRC ja ÜRO Lastefond – UNICEF, Maailma Toiduprogramm (WFP), Maailma Terviseorganisatsioon (WHO), kuna rahvusvaheliste organisatsioonide esindajad kannatanud riikides tunnevad kohalikke olusid ning suudavad erinevate doonorite panuseid ühendades kiiresti ja asjakohaselt reageerida.
Näiteks on WFP vastuseks Süüria kriisile käivitanud toiduabi jagamise. Keskendutakse nii alatoitumuse vähendamisele, rasedatele naistele ja imetavatele emadele kui koolilastele.
UNHCRi põhitegevus on põgenikele turvalise vastuvõtukeskkonna ja rahvusvahelistele standarditele vastava kaitse tagamine. Pakutakse tehnilist abi riiklikele asutustele, et need saaksid uusi põgenikke nõuetekohaselt registreerida, neile elutähtsaid teenuseid võimaldada (tervishoid, haridus), hoiaksid ära soopõhise vägivalla ja järgiksid lastekaitset ja perekonnaühtsuse põhimõtteid.
Suurim osa Eesti 2014.-2015. aasta humanitaarabi eelarvest on suunatud Ukraina kriisis kannatanute toetuseks, eelkõige sisepõgenike abistamiseks. Kas siis ÜRO organisatsioonide vahendusel kaitse, peavarju, tervishoiu, hügieeni, toidu-teenuste pakkumiseks või Eesti kahepoolsete projektide rahastamiseks.
Eesti abiprojektide tegevused Süüria kriisist tuleneva põgenikelaine leevendamisel on olnud suunatud Süüria lähiriikides enim pagulasi vastuvõtnud riikide toetamisele (Türgi, Liibanon, Jordaania, Iraak).
Siseriiklikest koostööpartneritest on välisministeeriumile peamised Päästeamet, MTÜ Mondo, MTÜ Eesti Punane Rist, MTÜ Eesti Pagulasabi ja MTÜ Ukraina Kultuurikeskus, kes on aktiivsed nii humanitaarabi kohaletoimetamisel Ukraina konfliktis kannatanutele kui tegelevad Süüria ja Iraagi konfliktide eest pagenud tsiviilelanikega Jordaania ja Iraagi pagulaslaagrites. Näiteks tegeleb MTÜ Mondo väliministeeriumi rahaliselt toetusel IT-alaste koolitustega ja teiste haridusprojektidega nii Jordaania kui Iraagi pagulaslaagrites.
Kuidas edasi?
2016. aasta mais toimub esmakordne Maailma Humanitaartippkohtumine Istanbulis, mis keskendub humanitaarabi süsteemi kohandamisele kasvavate hädavajadustega ning kinnistab humanitaarabi põhimõtteid. Peamised teemad on humanitaarabi efektiivsus ja innovatsioon, ettevalmistus kriisidega toimetulekuks ja konfliktis kannatavate inimeste kaitse.
Eraldi märksõnadena on kahe aasta jooksul peetud üleilmsetest konsultatsioonidest jäänud keskselt kõlama: väärikus, turvalisus, partnerlus, vastupidavusvõime ja rahastus.