Mis saab olla «kultuurilise rahva liikmel», kui siin kasutada Tammsaare määratlust tema artiklist «Vaimline töö ja tasu» (1935), midagi selle vastu, et riik on otsustanud viis kirjanikku (ja kunstnikku) palgale võtta? Ta lausa tervitab seda.
Rein Veidemann: kirjanik ja palgatöö
5. november 2015, 10:06
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ta teab, et üksnes turule allutatult, eriti veel nüüd, kus lugemisvajadus on hääbumas või orvastunud, kaotaks eesti kirjandus vääramatult oma kandepinna. Ta teab, et teose honorarist võib kirjanik elatuda (ja luua uusi teoseid) üksnes romaane konveierina tootes, needki soovitavalt meelelahutuslikus võtmes kirjutatuna ja kõikvõimalikke kirjanduslikke abitegusid (telesarjade stsenaariumid jms) tehes. Luulekogud kaoksid hoopis. Kõik taandukski vaid harrastuseks, mille ise rahastatud tulemusi lähedastele kinkida.
See asjaolu toob esile põhilise erinevuse palgatöö ja kirjandusliku loometöö vahel. Palgatööd reguleerib Eestis töölepingu seadus («Töölepingu alusel teeb füüsiline isik (töötaja) teisele isikule (tööandja) tööd, alludes tema juhtimisele ja kontrollile. Tööandja maksab töötajale töö eest tasu»), kirjanduslik looming kuulub aga kogu ühiskonnale. Lähtudes oma eneseväljendustungist, ande olemasolust, aga ka missioonist, on kirjanik korraga nii töövõtja kui ka tööandja. Aga tema «palk» tuleneb ikkagi teosest endast. See tähendab, et riik ühiskonna esindajana «ostab» loomingut või toetab loomingu ostmist (näiteks rahvaraamatukogudele), nagu ootas juba Tammsaare ülalviidatud artiklis, ja seeläbi võimaldab ka kirjanikul saada oma töö eest väärilist tasu. Mida ta üksiti turul olles ei pruugi saada.
Just nimelt toetusena tuleb mõista ka kirjanikele (ja teistele «vaimutöölistele») eri allikatest jagatavaid stipendiume ja grante, mille lõppeesmärk on ikkagi mingi teos või teoste kogu. Ka kõige vabakutselisem – ja paradoks on, et professionaalsete kirjanike osakaal kirjutajate hulgas oli kõige suurem nõukogude ajal! – kirjanik elab teosest teoseni. Kui ta seda enam ei ela, siis olgu ta päralt sotsiaaltoetused.
Nõnda ongi mu meelest «kirjaniku palgast» tõsimeeli, mitte ülekantud tähenduses rääkimine valesignaali andmine. Vaatasin algallikat, kust see käibele läinud, Tuglase 1919. aastal kirjutatud artiklit «Kirjanike toetusest». Selle lõpus võrreldakse kultuuri levitajatele, õpetajatele kulutatavaid palkasid kultuuri loojatele vajalike riigi kulutustega. Aga Tuglas räägib mõtteviisist, mitte otse palga maksmisest. 1925. aastal alustanud Eesti Kultuurkapitali näol see mõtteviis osaliselt teostuski. Neid kirjanike toetamise allikaid, era- ja ühiskondlikke fonde võiks olla märksa rohkem. Riigieelarvest Kirjanike Liidule ja Kunstnike Liidule eraldatav loovisikute «palgaraha» peaks aga ümber nimetatama riigi stipendiumiks.