Ühes klassis õppivad õpilased eristuvad mitmest aspektist. Mitmed erisused, nagu sugu ja käitumismuster, paistavad hästi silma, kuid osa, näiteks kultuuritaust või kodune keskkond, on tavaliselt üsna peidetud ja mõned tegurid ilmnevad alles õppimise käigus, kirjutab Tallinna Ülikooli dotsent Inge Timoštšuk Õpetajate Lehes.
Õppimist mõjutavad otseselt õppija eelteadmised, tema huvid ja õppimisstiil. Need omadused saab õpetaja tunnis välja selgitada ja siis on lihtsam õpilast õppimisel aidata.
Õpilaste teadmised ja kogemused erinevad, sest neid ei omandata mitte ainult koolis, vaid ka väljaspool kooli: koos vanematega, internetist, huviringis, sõprade seltsis. Laste huvid on seotud varasemate kogemustega.
Tavaliselt on õpilased huvitatud sellest, milles nad on osavad või millega nad on varem tegelenud. Lisaks on igal inimesel kindlad eelistused, kuidas kõige paremini uut informatsiooni koguda, korraldada ja sellest mõelda. Need eelistused moodustavad õppija õpistiili.
Õppimisega otseselt seotud erinevused – varasemad teadmised ja kogemused, huvid ja õpistiil – väljenduvad hästi tunnitegevustes. Näiteks tunnis kaasa töötamine ehk õppeülesandega tegelemine on õpetajale kergesti jälgitav.
Kui õpilased ülesandega hakkama ei saa või sellest ei huvitu, saab õpetaja kasutada mitmesugust toetavat tegevust. Näiteks seostab õpetaja uue ülesande varemõpituga ning toob praktilisi näiteid – püüab laste mäluseoseid aktiveerida ning huvi äratada ja lisainfot anda. Eri õpistiiliga õppijatele mõtleb õpetaja siis, kui ta kasutab tunnis õpitava selgitamiseks mitmesuguseid võtteid, lisades sõnalisele infole pilte, jooniseid, skeeme ning tabeleid ja kasutab praktilist tegevust, nt katseid. Selline õpetaja on oma tegevuses paindlik ja arvestab sellega, millist tuge õppijad uue info omandamisel vajavad.
Õpilaste eelteadmiste, huvide ja õpistiiliga arvestamine on koduse õppimise andmisel samaväärselt oluline. Selle eeldus on õpetaja tegutsemine tunnis nii, et ta oma õpilaste erinevusi teab. Kodutööde sissejuhatamise ja individualiseerimise vajadus tuleneb aga sellest, et õpetaja aktiivne probleeme lahendav ja paindlik roll õppimise otsesel juhtimisel koduni ei ulatu. Kodus peab õpilane ülesandega ise toime tulema, selle eeldus on õpitava vastu huvi säilitamine ja võime õpitust aru saada ning eduelamuseni jõuda.
Koduse õpikoormuse uuringu põhjal rakendavad teise klassi õpetajad kodutööde individualiseerimist vähe – seda teeb vaid veidi üle kümnendiku õpetajatest. Valdavalt väljendub individualiseerimine selles, et õpilased, kes tunnis tehtut valmis ei jõudnud, lõpetavad selle kodus, ja need, kellel töö valmis, kodust ülesannet ei saa.
Kodutööde vähese individualiseerimise põhjus on selle keerukus – nii tööde andmisele kui ka kontrollimisele peaks sel juhul rohkem aega ja tähelepanu pühendama kui kõigile ühesuguste ülesannete puhul.
Lisaks nõuab laste erinevusi märgata võimaldav ja aktsepteeriv õpetamisstiil õpetajalt üldiselt üsna suurt pingutust. See eeldab valmisolekut rahulikult taluda, et kõik õppijad ei ole õpituga kogu aeg samal järjel, ning usku sellesse, et nad võivad samale järjele jõuda eri teid kasutades. Sellise hoiaku väljakujunemise ja püsimise vastu töötab mõneti õpetajate tajutav väline surve näiteks tasemetööde näol. Soov viia kõik õpilased kindlasti samaks ajaks täpselt ühesuguse mõõdetava teadmiseni on seetõttu mõistetav.
Kuigi igal tunnil peaksid olema selged ja mõõdetavad eesmärgid, milleni jõuda, ei tohiks olla omaette eesmärk viia kõik õpilased ühe tunni jooksul ühesuguse lõpptulemuseni. Tunni tasandi eesmärkide täitmine võiks anda eelkõige õpetajale infot selle kohta, mida veel või kuidas õpilane peaks õppima, et õppekavas toodud aineõpitulemusteni jõuda. Niisiis saaks õpilasi hästi toetav õpetaja just selle info põhjal kavandada õppija vajadustele vastava individualiseeritud kodutöö.