Anneli Ammas: me ei ole ju küüditajad!

Anneli Ammas
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Anneli Ammas.
Anneli Ammas. Foto: Mihkel Maripuu

Kas te sooviksite olla ümberpaigutatav? Ühik, kellel pole nime ega nägu, lihtsalt keegi, keda tõstetakse ühest kohast teise? 70 aastat tagasi paigutati kümneid tuhandeid eestlasi ja lugematu arv teistest rahvustest inimesi ühest Nõukogude Liidu otsast teise.

Ajaloos on inimesi ümber paigutatud aegade algusest peale. See võiks ju jäädagi minevikku. Paraku räägime jälle rahvaste ümberpaigutamisest.

Kas see on tore või mitte, et Euroopas on taas alanud rahvaste ränne – pigem võib seda kunagi aastate pärast vaadata kui ajaloolist paratamatust –, aga vähemalt sellisest retoorikast nagu nimeta inimeste ümberpaigutamine võiks 21. sajandil lahti öelda.

Need sajad tuhanded, tegelikult lausa miljonid inimesed meist kusagil kaugel on hädas. Nende kodud on hävitatud ja nad elavad tulevikuta kusagil kõrbes telkides või mahajäetud ja veidigi elamiskõlblikuks sätitud endistes tehasehoonetes. Kui meie mõtleme, mida me tuleval aastal teeme, kuidas oma ilusat kodu veel ilusamaks muuta, kuidas oma lapsi paremini harida ja meie omast veel ilusamaks eluks ette valmistada, ei ole neil, meist nii kaugetena tunduvatel inimestel muud sihti kui homne päev. Ja ebamäärane lootus, et sõda ükskord lõpeb ja nad saavad varemeteks muutunud koju tagasi.

Teine osa neist ei ole leppinud selle määramatusega. Nad on saatnud osa oma perest – enamasti tugevamad, noored mehed ja suuremad lapsed – teele, lootuses, et kusagil seal Euroopas on nende perele siiski tulevik. Tulevik, mida saab ehitada endale ja oma lastele.

Niisama lihtne ja emotsionaalne ongi see lugu pagulastest, kes meist suurele osale siin, napilt lääneliku heaolu pehmesse patja vajunutele, tunduvad arusaamatute võõrastena. Soomlanna, misjonär, kes oskab eesti keelt ja tunneb eesti inimesi, aga räägib ka araabia keelt ja tunneb araabia inimesi, ütles mõned nädalad tagasi Postimehes, et võrreldes soomlastega on eestlastel isiklikud kogemused minevikust meeles. Mäletame, kuidas pered vagunitesse laaditi ja «ümber asustati». Ta arvas, et see mälestus aitab meil mõista kaugeid rahvaid, Süüria sõjapõgenikke, kes on sama raskes olukorras. Et soomlastel sellist mälestust pole.

Ma ei tea, kuhu küll meie empaatiline mälu on kadunud, kuidas on võimalik, et me räägime tuima näoga «ümberasustavatest». Ma ei taha kuulda juriidiliselt korrektsest terminist – kui see nii on, siis on see õõvastavalt ebaõnnestunud sõnastus. Need inimesed seal Itaalias või mõnes teises riigis ei ole nimede ja nägudeta ümberasustatavad, vaid päris inimesed. Päris mehed, naised, lapsed, vanavanemad, onud, tädid.

Palun, lepime kokku, et need 550 inimest, põgenikku või pagulast, kelle oleme lubanud Eestis vastu võtta, pole ümberasustatavad, vaid inimesed, kellele pakume turvalist elukohta ja lühemat või pikemat tulevikku oma väikeses imelises riigis. Eesti ei ole ju koht, kuhu kedagi küüditatakse. Me ei ole ju küüditajad.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles