Postimees 1910. aastal: liiale läinud kunstivaimustus

Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nikolai Triik «Dekoratiivne Norra maastik» (1908).
Nikolai Triik «Dekoratiivne Norra maastik» (1908). Foto: Erakogu

Liiale kipub mõnel pool kunstivaimustus minema. Kunstipõllul töötegijaid, kellest meil tõepoolest ainult mõned välja areneda on jõudnud, teised aga veel üsna algajad on, seatakse korraga kangesti kõrgetele seisukohtadele, kuna rahvas – publikum – sinna ette põrmusse paisatakse, sest: nende ilm ja sellest arusaamine üteldakse juba sääl ära lõppema, kus kunstnikkude ilm alles veel algab.

Tõesti ei või ju selle vastu mitte midagi olla, kui hääd asja soovitatakse ja midagi vaatamise kui ka ostmise väärilist leidub praegusel kunstinäitusel tõepoolest, aga kui minule midagi soovitatakse, millest ma mingit mõnu tunda ei suuda, olgu see teiste jutu järele hää ja kaunis; kui minule seda igal tingimisel pääle panetakse, siis pean ma seda kõmuasjaks ja niisugust kunsti peab siis see arusaamata publikum tingimata ühe kildkonna vaimliseks spordiks.

Muidugi käivad need read meie agarate «kunstitundjate» kohta ja ei pea mitte tegelikka kunstnikka puutuma. Tõsine kunstniku iseloom loob sisemisel sunnil ja mitte sugugi selles mõttes, et ta selle oma vaimusünnitusega suurt kasu saab või midagi muud välist kasu loodab; vaid see mõnutunne, mida ta kunstitööd luues hingeliselt läbi elab, ongi see tasu.

Teoreetiliselt on küll kunst ainult iseenese pärast olemas, uuema aja tegelik äranägemine ei luba aga kunstile mitte enam autonomiat, vaid nõuab, et ta ka heteronomiline olgu. Ei suudeta ju kindlat vahet teha mõnutunde vahel, mida näituseks, üht maalitud pilti vaadeldes tunneme ja mõnutunde vahel, mida vast mõnda iseloomuliselt kunstimaitseliselt valmistatud tarbeasja vaadeldes tunneme.

29.10.1910

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles