Viljandi Vaba Waldorfkooli lapsevanem Virgi Ojap räägib oma arvamusloos era- ja riigikoolide plussidest ning miinustest.
Virgi Ojap: erakool – kas eralõbu või põhiseaduslik õigus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Selja taha on jäänud Eesti esimese koolitulistamise aasta. Põhijäreldus, mis traagilisest sündmusest kõlama jäi – nii see pidi varem või hiljem juhtuma, oleme astunud tsiviliseeritud riikide perre. Tegeldud on õiguslikust mõtlemisparadigmast tulenevate järeldustega - kuidas koole edaspidi paremini turvata kaitsevahendite kasutuselevõtu ja pedagoogide õiguste laiendamise kaudu, kultuurilis-pedagoogilist analüüsi ja arutelu vajadusest kooliõppes ja - korralduses sisuliselt midagi oluliselt muuta, järgnenud ei ole.
Mis toimub koolis?
Pean tunnistama, et ma ei tea, mis toimub praegu n-ö tavakoolides, sest meie pere 4 last on omandanud põhihariduse waldorfkoolis, aga ma tean, et…
…viimaste aastate jooksul on Viljandi Vaba Waldorfkooli lõpuklassidesse õppima asunud õpilastest umbes veerand klassi lastest toredad, põhiliselt headele hinnetele õppivad tüdrukud, kellel ei ole mingeid õpiraskusi ega erivajadusi. Viimased ei ole loomulikult koolivahetuse kohustuslikeks eeldusteks, ent on ka tõsiasi, et lõpuklassides ei vaheta keegi kooli olulise põhjuseta, seda enam tasuta munitsipaalkooli tasulise erakooli vastu.
…Tallinna piirkonna lapsevanemad on tõsises mures eliitgümnaasiumide õpilaste seas koolistressi ja -pinge abivahendina laialt levinud narkootiliste ainete tarvitamise pärast.
….nõustamiskomisjonide abi vajavad koolipinge tõttu juba algklasside lapsed.
… 2014. aasta E. Vilde nimelise kirjanduspreemia laureaat , Elo-Maria Roots, raamatu «Vaimude jaam» autor, keda pärjati kiituskirjaga «Eesti Kirjanik 2014», süütas selle puhuks korraldatud aktusel põlema oma põhikooli lõputunnistuse.
«Te ei tea, mis toimub tavakoolis! Seal ei kuule keegi mitte kedagi , seal ei kuula keegi mitte kedagi, seal ei toimu mitte midagi. Seal on ainult töövihikute täitmine ja õpikud,» ütles noor neiu, pärast proovipäeva waldorfkoolis.
Võib esitada esmapilgul liialdusena näiva küsimuse, kas vastumeelselt koolis käival lapsel ja lapstööjõul kolmanda maailma riikides ongi väga suurt erinevust? Lapstööjõudu defineeritakse teatavasti, kui alla 15- aastaste tööhõive, mis võib pärssida nende kehalist, sotsiaalset ja vaimset arengut. Aga kui õpilane hakkab koolipinge tõttu tarvitama narkootikume, vajama psühholoogide - psühhiaatrite abi, kõrgharidusega kultuurne noor neiu peab vajalikuks panna põlema põhikooli lõputunnistus, siis tuleb tõsiselt mõtelda, millega ja kus me tegelikult liialdame.
Keegi ei sünni koolitulistajaks. Jada kohustus- apaatia- agressioon on sama seaduspärane protsess nagu gravitatsioon või muu füüsikaline tõsiasi, ainult agressioon erinevalt gravitatsioonist võib pöörduda nii sisse- kui väljapoole, nii iseenda kui ümbritseva vastu.
Eelnevast ei tule aru saada, kui kõige kohusetundega seotu üle parda heitmist, aga noore inimese ainsa õpimotivatsioonina on sellel destruktiivsed tagajärjed.
Sokratese ajast on teada, et tõelise õppimise aluseks on sisuline huvi ehk sümpaatiast lähtuv hingehoiak, mitte eduka õpilase kuvandi säilitamise soov, hirm tagajärgede ees või muu välisest staatusest ja antipaatiast lähtuv hingehoiak. Koolirõõmu nappus Eestis on tõsine ja kaugele ulatuvate tagajärgedega nähtus.
Kool - kultuuri või õigusasutus?
Aastaid tagasi pani oma ameti maha staažikas pedagoog, kelle märkus õpilasele mobiiltelefon tunni ajal ära panna või õpetaja kätte anda, tõi kaasa lapsevanema ähvarduse asjale õiguslik käik anda - lapse omandi -ja valdusõigust isiklikule varale ei tohi õpetaja rikkuda ja kui laps ei takista tunni läbi viimist, siis ei ole alust õpilasele märkuste tegemiseks.
Kool on aina enam muutunud õiguslikuks institutsiooniks, kus õpilasel on võimalus kindlaks määratud ajal teha tehing teadmiste «omandamiseks» . Lapsevanemad ärkavad siis, kui selgub, et on vähe omandatud ja ei saa sinna või teise kooli sisse. Kedagi vägisi omanikuks ka teha ei tohi.
Sarnaselt õigussfääri kuuluvate kinnispidamisasutustega, kus Euroopa Liidu tasemel tegeletakse arvestatavas mahus menetlustega, mille sisuks on ikka ja jälle teemad, kas vangikong on inimväärselt suur, kas on tagatud vangi liikumisvabadus, suhtlemisõigus lähedastega jmt, reguleerivad ka koolid aina detailsemalt õpilaste ja õpetajate õigusi ning kohustusi.
Kooli peamine ülesanne on anda lastele põhiväärtusi loovad kultuurikogemused, oskused, teadmised. Koolist, kui kultuurisfääri kuuluvast institutsioonist peab lähtuma kogu õiguslik regulatsioon. Me ei pea normaalseks, kui vajame pärast kontserdikülastust psühhiaatrilist abi. Niivõrd kui meil kehtib koolikohustus, niivõrd peab ka kool olema iga lapse jaoks väärikas kultuuritempel, kuhu ta rõõmuga siseneb.
Meie haridusaruteludes rõhutatakse põhikooli elukoha lähedust, laste arvu klassis, hariduse kättesaadavust. Kindlasti ei ole see tähtsusetu, aga piltlikult öeldes sõidetakse Pärti kuulama ka Riiga või Helsingisse. Küsimus on vanema jaoks sisuline – milline on see kool, kui kultuuriasutus.
Haridusminister käsitleb erakoole omakorda üheselt kui ettevõtluse vormi, eristamata mittetulunduslikel alustel tegutsevaid erakoole, kuhu vanemad panustavad olulisel määral oma aega, raha ja esemelisi väärtusi vastutasu saamata.
Aeg ärgata kaasaaega
Kool ei ole enam 19. sajandi külakool, kus katekismuse tundmine, pisut rehkendamist ja kirjaoskust, tõelise ühtluskooli võimalikuks tegi. Tänapäeva koolid erinevad üksteisest nagu öö ja päev.
Kultuurisfääri osana teeb kool kaasa kultuurielus toimuvat. Nii nagu on olemas massikultuur, filmi- ja muusikatööstus, on ka haridusmonopolil ja ülereguleeritud massharidusel tendents muutuda haridustööstuseks, mille ülalpidamiseks ja tulemuslikkuse saavutamiseks kasutatakse ettevõtlusest pärit juhtimisskeeme ja arendusi. Teadlikumalt või alateadlikumalt, sõltumata jällegi kooli omandivormist, võitlevad lapsevanemad ja paljud pedagoogid «tootmisrakenduste» vastu hariduselus koole individualiseerides.
Koolihariduse religioossus
Põhiseaduse § 12 alusel ei tohi kedagi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu.
Teemat käsitledes ei saa lähtuda primitiivsest ettekujutust religioossest, kui valges öösärgis Gandalfi habemega vanamehe pilve peal istumisest. Küsimus ei ole ka usundiloo või religioonitunni olemasolus, vaid õppe, kui terviku alusvundamendist.
On lausmaterialismi usku koolid, kus varjatumalt või varjamatult kõik mittemateriaalne on ebaloomulik, ebateaduslik ja seega ala- ja naeruvääristatud. Puudutatud ei ole ainult kitsalt ühe või teise konkreetse konfessiooniga seotud vanemate põhiõigused. Aina rohkem on vanemaid, kes kindlat konfessiooni ei tunnusta, kuid peavad oluliseks väljaspool inimest eksisteeriva teadvuse, loomisjõu või energia tunnustamist. Heal lapsel palju nimesid.
Kas koolis vaadeldakse taimi, loomi ja inimest kui rakukoosluste konglomeraati või midagi enamat, kas inimkonna üle kahe tuhande aasta vanust ajalugu käsitletakse kui rumalate ebausust vaevatud inimhingede eksirännakut materialistliku teadusmaailma tõeväravateni- see on kujuneva isiksuse jaoks määrav. Kui sinna tõeväravate taha tuleb paigutada väga suur enamus maailma, sealhulgas Eesti kultuuri ja teaduse alussamastest – alates Platonist kuni J. W. Goethe, L. Tolstoi, E. Enno, A. Pärdini välja, siis on vastuolu õpetusse sisse kirjutatud.
Rumalusest tulenev lugupidamatus kaasneb sellise haridusparadigmaga paratamatult ja et selle vilju kogeme me juba täna, võib lugeda näiteks J.-E. Tulve pöördumisest 28.08 kultuurilehest ( Sirp, «Ahvist inimeseks»).
Tõsine teema on e-usklikud, kes teostavad digipööret koolis. Mida peaks tegema vanemad, kes on teadlikud elektrooniliste abivahendite kaudu ja reaalsete elutegevuste, sealhulgas käekirja vormijõudude läbi õppimise sügavalt erinevatest mõjudest lapse mõtlemis-, tunde- ja tahtejõududele. Nende vanemate olukord ei ole parem, kui materialistide jaoks koolikohustuslikuks muudetaks jälle palvetunnid põlvitamise ja katekismuse pähe õppimisega.
Et kaitsta oma lapsi elektroonilise tehnoloogia liigavarajase kasutamisega kaasnevate tagajärgede eest on Silicon Valley's elektroonika tööstuse juhtivtöötajad valinud oma laste koolitamiseks väga kõrge õppemaksuga waldorfkoolid. Steve Jobs , Chris Anderson ja teised infotehnoloogia maailma rikkurid saavad seda endale lubada. Kuidas saavad teostada vanemad Eestis oma põhiseaduslikku otsustusõigust lapse hariduse üle, kui valla ainsas munitsipaalkoolis toimub õppetöö tahvelarvutite kasutamise kaudu.
Religioosne iseloom elitaarsetel brändi-koolidel. Alati on inimesi, kes vajavad oma identiteedi kindlustamiseks välist märki – kanda õige brändi rõivaid, juua õige brändi veini, panna laps õige brändiga kooli – ka see on usuline suhe, mis tagab inimesele turvatunde nagu paljud religioossed kuuluvusosadused.
Haridusautonoomia vajalikkus
Esimene Eesti Vabariik võttis 12. veebruaril 1925 vähemusrahvuste kultuurautonoomia seaduse. See regulatsioon oli omaaegse Euroopa kultuuriajaloos erakordne nähtus, tark ja ettemõtlev poliitiline otsus. Ühelt poolt lõi seadus soodsad võimalused vähemusrahvuste omakultuuri ja hariduselu arengule ja teiselt poolt omas olulist mõju eesti ühiskondliku teadvuse kujundamisele II maailmasõja eelses üha haigemaks muutuvas natsionaalsotsialismi õhkkonnas.
Täna vajame sama tarka ja ettenägelikku regulatsiooni hariduselus. Kogukonnad on loonud ja loovad edaspidigi nende maailmakäsitlusele vastavaid haridusasutusi, kui nende eksistentsi ei tehta riigi poolt võimatuks. Põhiseaduslike õiguste tagamine on riigi ülesanne ja seda ei saa jätta omavalitsuste vaba poliitilise tahte alla.
Eesti riigi kultuuripoliitika põhialuste heakskiitmise otsuses 1998. aastal on riigikogu deklareerinud - Kultuuri riiklikul rahastamisel on prioriteetseks tegevuse sisu, innovaatilisus ja rahvuskultuuriline tähendus, mitte aga tegija kuuluvus ühe või teise omandivormiga seotud kultuuriinstitutsiooni alla. Kultuuri riiklik toetamine ei tohi muutuda takistuseks kultuuriprotsessi uuenemisele. Kultuuri kande- ja kõlapinna laiendamiseks suurendatakse valitsusväliste organisatsioonide ja era- ning avalik-õiguslike isikute võimalusi kultuurisuundumuste kujundamisel.
Hariduselu arengut kultuurielu osana peab edendama samadest lähtealustest.