Kultuuriinimese ja haritlase vastutus ühiskonnas on teema, millest peaksime taas rääkima – rohkem, kui vahepeal on räägitud, leiab Tartu Ülikooli emeriitprofessor ja europarlamendi liige (SDE) Marju Lauristin.
Marju Lauristin: kes näeb ja mõistab, see vastutab
27. oktoober 2015, 10:34
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Küll on räägitud palju poliitikute vastutusest, millega, nagu teame, ei ole meil lood sugugi nii, nagu sooviksime. Küsimus poliitilisest vastutusest, mis on omaette suur teema, on taandatud üsna lihtsakoeliseks, samastatud vaid sellega, kas poliitik astub tagasi või mitte.
Kultuurikoja korraldatava vastutuskonverentsi kontekstis räägiksin aga kultuuritegijate vastutusest, haritlaskonna vastutusest laiemas mõttes, vaimsest vastutusest. Räägiksin nähtusest, kus võimulolijad eiravad kultuuriinimeste, haritlaste võimalust võtta endale vastutust selle eest, mis ühiskonnas toimub.
Teadmine on vastutus
Koos vastutusega käib õigus ja kohustus kaasa rääkida, sekkuda ja nõuda. See, kes teab, vastutab alati rohkem kui see, kes ei tea. Ja samas: kui sa räägid teadjana, siis pead alati arvestama, et ka sinu rääkimine on tegu, millega on seotud vastutus. Meie ümber on väga palju inimesi, kes otsustavad oma emotsionaalsete eelarvamuste, sagedasti puuduliku teadmise või ka ebateadmise, müütide või ka teadlike müstifikatsioonide alusel. Ja selles olukorras on inimestel, kelle kutsumuseks on asju endale sügavuti selgeks teha, neid mõista ja mõjusalt väljendada – lausa kohustus sellistele «pimedatele» otsustele või tegudele vastu astuda.
On aegu, kus kultuuriinimeste kohustus ja vastutus ühiskonda rohkem vaimuvalgust tuua ei ole nii aktuaalne. Rahulikus olukorras, kus igaühel on võimalik toimetada oma toimetamisi ja omi mõtteid ise lõpuni mõelda veendumuses, et need õieti teistesse ei puutu, ei olegi väga oluline, et teadlased või kunstnikud peaksid tundma pidevat ühiskonna asjadesse sekkumise painet. Aga Euroopa ajalugu on korduvalt näidanud, et kui keerulistel ja ärevatel aegadel hakkavad hirmud, vihkamine ja meeleheide arukuse üle võimust võtma, saab väga tähtsaks, et loojate ja mõtlejate hääl ühiskonnas selgesti kõlaks. Kõlaks tarkuse ja südametunnistuse häälena.
Sageli inimesed ei oska või ei julge ette kujutada, mis on nende tegude või sõnade taust, seosed ja võimalikud tagajärjed. Kultuuri vastutus on ettenägemise vastutus. Kultuuriloojatel, keda ühiskond näeb vaimse liidri rollis, on kohustus ja vastutus teha kõik selleks, et ei tehtaks asju, mis on rumalad, pöördumatult kahjulikud, kultuuriliselt ohtlikud.
Vastutustunne ongi endale teatud võimaliku moraalse süü võtmine – sellepärast, et sa näed, kuidas asjad lähevad, kuidas sinu otsused, teod ja sõnad midagi mõjutavad, ning sa tead, et sul tuleb nende tagajärgedega kokku puutuda. Sa pead võtma neid tagajärgi enda kanda ja seega pead tegema kõik selleks, et ei oleks soovimatuid tagajärgi.
Vastandiks on muidugi see, kui kultuuriinimesi kasutatakse võimu poolt kaitsekilbi ja suuvoodrina, et endalt vastutust ära veeretada. Vastutustundetu on lasta oma kujundlikku väljendusoskust ära kasutada selleks, et veelgi võimendada hirmu ja viha ning varjata omakasupüüdlikku valet. Ka seda on püüdnud selle maailma vägevad vahel ju teha – saada oma teenistusse kunstiinimesi, kelle abiga manipuleerida rahva emotsioonidega. Ja ka see on üks kultuurilise vastutuse külgi – mitte lasta niisuguseid asju sündida.
Vastutus kestmise eest
Meile kõigile on põhiseaduslikult, nii-öelda formaalselt pandud vastutus eesti keele ja kultuuri püsimise eest. Haritlaste, teadlaste, kunstnike, õpetajate, iga lapsevanema kultuuriline vastutus ei tulene aga seadusest, formaalsest kohustusest või valitud ametist, vaid murest, sisemisest sundusest, väärtustest, millest ei saa mööda, üle ega ümber. Me võime seda nimetada ka, jah, kultuuriliseks südametunnistuseks.
Poliitilise manipulatsiooni abil on võimalik seda vastutust pea peale pöörata. Kõlab väga sisendusjõuliselt, kui öeldakse, et meie keel ja kultuur on ohus, kui siia tuleb mingisugune hulk, olgu viissada või ka viis tuhat võõra kultuuri kandjat. Unustatakse aga, et tegemist ei ole võõrriigi rünnaku ja okupatsiooniga, vaid demokraatliku riigi kohustusega. Kuid seda ohuargumenti on küllalt lihtne ümber lükata, kui teada, millest keele kasutamine ja kultuuri areng sõltub.
Suhtlus teistest kultuuridest inimestega on ohuks vaid siis, kui ollakse allaandval, oma kultuuri alavääristaval enesekaitsepositsioonil. Kui ei tajuta oma kultuuri väärtuslikuna ja ei osata ennast teiste kultuuride jaoks arusaadavaks teha. Vajadus ennast teistele selgeks teha, ennast kultuuriliselt tõlkida ainult kasvatab kultuuri elujõudu. Samas ei märka me seda, kuidas Eesti ühiskonna enda sees saavad enesestmõistetavaks nähtused, mis võivad pikas perspektiivis olla pöördumatult negatiivse, tapva mõjuga sellesama eesti kultuuri ja keele säilimisele. Kasvõi näiteks see nn Oki raporti idee, et meie kraadiharidus peakski minema ingliskeelseks. Või ka need protsessid, mis toimivad väljaspool igasuguseid teadlikke otsustusi, näiteks igapäevase ingliskeelse virtuaalkeskkonna hävitav mõju noorte eestikeelse eneseväljenduse oskusele.
Need pikaaegsed protsessid vajavad tähelepanu, aga ka ressurssi – nii selleks, et tagada arvuti kaudu eestikeelne suhtlemine, kui ka selleks, et arendada sedasama kultuurilist eneseteadlikkust, meie kultuurilist enesekindlust, eneseväärikust. Seda ei saa teha, alavääristades humanitaariat ja jättes eestikeelse kultuuri püsimise mure ainult kutseliste kultuuriinimeste ning emakeeleõpetajate õlule. Me võime peagi olla sellises olukorras, mida nimetatakse enesekoloniseerimiseks, kus me asetamegi oma keele nõrgemale positsioonile, aga seda mitte välisel sundusel, vaid sellepärast, et me ise piisavalt ei hooli.
Mis tahes pikaaegse mõjuga otsust ei ole tark ega õige rajada ainult ühele ametkondlikule vaateviisile. Eriti, kui me räägime kultuurist, milles toimuvad muutused on väga pika vinnaga – ühegi valimisperioodiga ehk ühegi ministri tööperioodiga ei saa piirata seda, mis toimub kultuuriprotsessis. Seepärast on kultuuripoliitika ning hariduspoliitika vastutus eriti suur, siin peabki nägema kõiki neid tegureid, mis protsessi pika aja jooksul kujundavad. Tagajärgede ettenägemine on vastutuse üks kõige olulisemaid külgi. Oskus tagajärgi ette näha, huvi seda teha – ja kohustus seda arvestada. Seda oskust ei ole ametnikel ja poliitikutel üksinda kunagi küllalt.
Kultuurilise vastutuse tõus Eesti ühiskonnas on selgesti tajutav. On rõõm märgata, et selle kandjaks ei ole ainult vanem põlvkond, kes on harjunud «eestlaseks olemise raske koormaga», vaid üha enam võtavad seda väga tõsiselt ja isiklikult ka päris noored inimesed, keda ei rahulda vaimseid väärtusi teisejärguliseks pidav ühiskond.
Kui olulise müksu võib anda Eesti arengule noore kunstiinimese sõna, näitab kasvõi Mari-Liis Lille juba folklooriks kujunenud lause «Mis on sel pildil valesti?». Lihtne küsimus, mis võimaldas hetkega ühte kujundisse koondada üldise hoiaku ja vallandas ühiskonnas arvamuste laine, tekitades vaateviisi nihke. Samas on siit ka näha, kui suur on vastutus siis, kui näha ja jätta ütlemata, et miski on pildil valesti.
See, kes teab, kes tunneb, kes näeb – see ka vastutab. Ka siis, kui keegi seda tema käest otseselt ei nõua. Tal on vastutus mitte vaikida.
Marju Lauristiniga tehtud intervjuu põhjal kirja pannud Piret Mäeniit.
Kirjutis ilmub Eesti Kultuuri Koja ja Postimehe koostöös, mille eesmärgiks on tutvustada 30.–31. oktoobril Viljandi Pärimusmuusika Keskuses toimuva konverentsi esinejaid ja nende ettekandeid/paneeldiskussioone. Rohkem infot vastutuskonverentsi ja sellele registreerimise kohta on leitav http://www.kultuurikoda.eu/content/vastutuse-konverents