/nginx/o/2016/05/02/5331249t1h7564.jpg)
Kas oleks ehk paras aeg hakata arutlema saadiku tagasikutsumise võimaluse üle? Ilmselt nii lihtsalt see läbi ei lähe, et kui hääle andsid, siis ühel heal päeval tuled ja võtad selle tagasi. Kuid mingi tagasikutsumise skeemi rahva poolt valitud kogu rehitsemiseks võiks välja nuputada, kirjutab endine riigiametnik Tarmo Pikner.
Muusikahuvilised tunnevad Sal-Salleri ja Mihkel Raua laulu «Tahan oma raha tagasi!». Nüüd, kui Raud on riigikogus ja näeb olukorda otse kolmeraudse torust, võiks rahvale välja pakkuda laulu «Tahan oma häält tagasi!» Ei, mitte lauluhäält, vaid valimistel antud häält. Ja mitte Mihkel Rauale antud häält, vaid palju raudsemate närvidega meestele antud häält.
Rahvas ei soovinud teada autoliisingute kulude aritmeetilist keskmist, vaid kas riigikogu liikme eetikakoodeksis on kirjas, et saadikutöö lõppedes kingitakse riigikogulasele sõiduauto.
Et miks või? Eks ikka seepärast, et vahel juhtub – hääl on läinud valimistel valele inimesele. Näete ju isegi, kuidas valijad vahivad ammuli sui üles Toompeale – mis seal küll toimub? Üllatunud inimesed ei jõua imestusest lahti ununenud suid sulgedagi, kui juba läheb uus jama lahti. Nii käibki suur osa rahvast lahtise suuga ringi, kuid riigitegelased sealjuures vaid maigutavad suud nagu kalad kuival.
Toompea parkimisplatsil said kõik uhked autod värvide ja markide järgi üles loetud, liisinguvõtjad kirja pandud, kuluhüvitised kokku löödud ja mis on tulemus? Nädal aega nämmutas riigikogu juhatus palava pudru ümber. Nii palju suudeti ära teha, et liideti kokku kõigi liisitud autode kulud ja see jagati autode arvuga – tulemuseks saadi 450.
Aritmeetiliselt tuli õige, kuid moraalselt väga väär vastus.
Tuletan meelde, et rahvas ei soovinud teada saada autoliisingute kulude aritmeetilist keskmist, vaid sooviti teada, kas riigikogu liikme eetikakoodeksis on kirjas, et saadikutöö lõppedes kingitakse riigikogulasele sõiduauto (tuhandeid liitreid mahutava kanistriga).
Jokk ja vokk
Siiski, võeti vastu nn Stalnuhhini seadus, kelle kahe liisitud auto rehvid lasti korraks visinaga tühjaks, kuid küllap ta pumpab need jälle täis. Jääb üle vaid muretseda juhiluba, mille kulud makstakse loomulikult kuluhüvitisena kinni ja kõik. Jokk.
Kohe järgnes etteaste etendusemeistrilt Priit Toobalilt – tants ümber kütusekatla: sündis tanklatants diisel-bensiin-diisel. Püstitati uus Guinnessi rekord: kakssada liitrit kütust viie minutiga! Isegi Top Geari legendi Clarksoni võimed kahvatuvad selle kõrval. Ja mida Toobal nüüd ette võttis? Selle asemel, et silmad häbelikult maha lüüa, alustas uurimist kõigi ministrite autosõidu harjumuste kohta. No, ei saa suud imestusest kinni panna. Jokk.
Peab kiitma Lasse Lehise juhitava maksumaksjate liidu ettevõtmist, mis lähetas taotluse rahva esindajate kelmuse tuvastamiseks sinna, kuhu vaja, mitte ei läkitanud rahulolematuse avaldust riigikogu juhatuse lauasahtlisse vedelema. Vokk (vähemalt on korra katsetatud).
Võib suhtuda erinevalt Kristiina Ojulandi kimbatusse hiidlase rahvuse määramisel, kuid vähemalt ühes asjas oli tal tuline õigus – kui riigi võim ei arvesta rahva arvamusega, siis on võimul midagi viga. Ehk Mari-Liis Lille küsimusega kaks aastat tagasi «Mis on sellel pildil valesti?» tuleks minna edasi küsimusega «Miks on sellel pildil valesti?». Ja kui küsimus on esitatud, tuleb sellele leida ka adekvaatne vastus.
Kas oleks ehk paras aeg hakata arutlema saadiku tagasikutsumise võimaluse üle? Ilmselt nii lihtsalt see läbi ei lähe, et kui hääle andsid, siis ühel heal päeval tuled ja võtad selle tagasi. Kuid mingi tagasikutsumise skeemi rahva poolt valitud kogu rehitsemiseks võiks välja nuputada. Kui rahva seas rehitsetakse sõklaid välja ja see on loomulik osa elust, miks ei võiks seda teha siis rahva esindajate seas? Vokk.
Presidendi jääkelder on sulanud, koostöökogu kadunud. Ae, kus te olete, külm on tulekul, valijad ootavad, suud lahti!
P. S. Pärast rehitsustoimingut oleks sobiv kutsuda kirikuõpetaja (kasvõi praost Tammsalu) riigikogu saali pahadest vaimudest puhastama ja selle uuesti sisse pühitsema.