Olen huviga jälginud, mida kõneldakse talentide koju kutsumisest. Jutt läheb rappa, kui hakatakse rääkima vaid inimestest, kelle talendiks olemises kellelgi kahtlust pole. Kui tõstame lati hirmus kõrgele, kahaneb ka võimalike tagasitulijate arv.
Marti Aavik: helendav olend?
/nginx/o/2016/02/05/5015135t1heefe.jpg)
5. november 2010, 11:51
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mõte, et saadame välismaale oma tavalise poisi või tüdruku, aga tagasi ootame üliinimesi, on põhjendamatult kitsendav ja ulmeline. Küllap on enamjaolt tegu ikka maiste, mitte helendavate olenditega, kellel on lihtsalt natuke teistsugused kogemused ja tutvused – tillukesed purded teiste ühiskondade juurde.
Vaevalt saab mõni netivärav või ülekutse üksinda luua laia teed kodumaale, ent kutsujate mõte liigub õiges suunas küll. Ja sildade põletamine pole hea plaan, ükskõik kummas otsas tikku tõmmata.
Kõik me oskame üles lugeda välismaal õppimise plusse. Isegi kui haridus pole kodumaistest võimalustest (mõõdetavalt) parem, jääb ometi alles teise kultuuri sisse elamise kogemus ja kodumaistest õppuritest erinev suhtevõrgustik. Siinkohal tasub tähele panna, et ükski asi ei tule tasuta. Kui aeg on kulunud välismaiste sõprussuhete loomisele, on seda olnud vähem kodumaiste jaoks. See on kaalumise koht, kumb osutub väärtuslikumaks.
Kujutlus, et diplom välismaalt tagab kuidagi iseenesest parema positsiooni kodumaisel tööturul, võib olla ekslik. Pigem võiks tõsiselt suhtuda võimalusse, et kodumaiste tutvuste hõrenemine on üks naasmise takistustest, mida nii inimesed kui ka organisatsioonid peaks püüdma tasandada.
Välismaal õppides sugenevad loodetavasti usaldussuhted sealsete kaaslastega. Kodumaised suhted jäävad aga viletsamaks nende omadest, kes väisavad iga päev auditooriume ja klubisid Tartus või Tallinnas.
Kui suurimad võimalused on peidus sildade loomises erinevate võrgustike vahel, on vaevalt mõistlik keskenduda üksnes välismaistele, välistades kodumaiseid. Igaüks peaks proovima leida mõistlikku tasakaalu, selmet mõnest tagasilöögist heituda.
Ettevõtted võiks tõepoolest korraldada rohkem avatud konkursse kui praegu, ent see on siiski vaid üks, organisatsioonide pool rehkendusest. Isegi kui suur osa töökohtadest läheb jagamisele avalikel konkurssidel, mida on teadlikult püütud ausaks kujundada, ei muutu suhtevõrgustike roll nulliks.
Oletame, et saite töökoha avalikul ja ausal konkursil, aga enne vestlesite sõbraga, kes tunneb nii teid kui ka oma asutust. Isegi kui sõber polnud otsustaja või ei saanud «head sõna kosta», saite üht-teist teada organisatsiooni õhustikust ning enda sobivusest sellesse. Alati on sellist infot, mida formaalsesse kuulutusse panna ei suudeta, ent mis ometi aitab jalga ukse vahele pista.