Sõimab kõiki, karjub, vehib kätega, saadab vastasvõistkonda kohta, kuhu päike kunagi ei paista – niisugust jalgpallipoisi papat on lust vaadata komöödiafilmis, aga päriselus on säärasega kokkupuutumine kõike muud kui vahva.
Juhtkiri: uskumatud vihavillemid laste spordivõistlustel
21. oktoober 2015, 22:47
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tänase spordirubriigi loos kinnitavad nii treenerid kui ka tunnustatud spordipsühholoog, et Eesti spordiväljakutel on kõigi suhtes agressiivne lapsevanem igapäevane asi. Isegi see, et sõim läheb üle füüsiliseks vägivallaks, polevat haruldane.
Mõtleme, et trenniskäimine peaks lisaks kehale arendama käitumisoskust, meeskonnas hakkama saamist ning väärikust ja ausa mängu reeglitest kinnipidamist. Valime lapsele hoolikalt treeningrühma ja uurime, kas treener on lisaks oma ala tundmisele lastega sõbralik ning toetav. Ja siis, minnes kaasa elama oma lapse esimesele võistlusele, näeme ehmatusega selliseid lapsevanemaid, kelle meelest sobivad isegi esimese klassi laste võistlusel igasugused inetused, kelle arvates on kõige tähtsam võit, tulgu see ükskõik millise hinnaga. Muidugi pole niisuguse käitumisega lapsevanemad enamuses, ent piisab ühest vihasest isast spordiplatsi servas, et kõigil tuju ära rikkuda. Eelkõige kannatavad muidugi lapsed.
Probleem on laiem kui vaid käitumine sporditreeninguil ja -võistlustel. Agressiivselt oma õigust taga ajavad vanemad panevad täiesti ülemäärase koorma õpetajatele koolides – kuitahes kiusakas kaebus või etteheide vajab viisakat ja professionaalset vastamist. Sellele kulub närvirakke. See raiskab aega, mis tegelikult peaks kuluma loominguliselt õpetamist ette valmistades.
Loomulikult on vajalik ja hea, et lapsevanemad saavad õpetajatega suhelda, küsida ja oma muresid jagada. Mõistagi peab olema ka võimalus kaevata, kui midagi on tõesti valesti. Häda on aga selles, et üpris paljudel meie seast puudub oskus esitada oma muret ja küsimusi konstruktiivselt – püüdes saavutada koostööd probleemi lahendamiseks, selmet nui neljaks süüdlast otsida ning kujutleda, et vähegi konfliktsetes olukordades on ainus võimalik tee teravuste pildumine ja ähvardamine.
Spordipsühholoog Aave Hannus selgitabki, et tegelikult tahaksid ka agressiivselt käituvad vanemad oma last aidata, kuid lihtsalt ei oska seda viisakal ja ülesehitaval moel teha. Kontrollimatuse ja abituse tunne leiab väljapääsu vihases ja vaenulikus olekus. Selle viha all, nagu öeldud, kannatavad aga juba teised inimesed, kannatavad lapsed.
Lugusid on igasuguseid. On näiteks laste treeningrühmi, kus teised lapsevanemad on vihavillemist isa või ema kõrvale tõrjunud, ent paraku siis ju selle hinnaga, et ka tema laps jääb treeningutest eemale. Muidugi tuleb võimalusel sekkuda ja sõimajat keelata, ent süsteemse lähenemise võimalus on spordiklubide ja koolide poolel. Nagu tänases leheloos ütlevad kogenud treenerid, on lahendus koostöö ehitamises lapsevanemate ja pedagoogide vahel ning selgetes sõnumites, mida võib ja mida ei või teha.