Kangel võitlusel kangema kraami tarvitamise vastu on pikk ajalugu. Seda ka Postimehe veergudel. Johann Voldemar Jannsen kirjutas Perno Postimehe juhtkirjas enam kui 150 aastat tagasi: «Eesti rahva seas peaks vähem joodikuid olema. Mina ei tea mitte, mis asi eesti rahvale suuremat kahju oleks teinud ja nende mõistuse ja kukru kasvu nõnda kängu pannud kui viin. Küll oleks häbi lugu, kui vene rahvas viina põlgamisega eesti rahvast ette jookseb!»
Vaatamata mitmendat sajandit kestvale võitlusele alkoholismi ja alkoholi liigtarvitamisega ei ole lõplikku võitu veel saabunud. Teisalt pole tõeks saanud ka sajanditaguste, Jaan Tõnissoni aegsete karskuseedendajate kõige hullemad hirmukujutlused tervete rahvaste «tõulisest» allakäigust alkoholi tõttu. Lauskeelamise eksperimendid näiteks USAs ja Soomes andsid ootamatult hoopis teistsuguseid tulemusi, kui keeluseaduste siirad eestseisjad soovisid – maffia esiletõus USAs ja piiritusekuningad siinmail.
Mihhail Gorbatšovi totalitaarse riigi rangusega läbi viidud alkoholismivastane poliitika NSVLis andis objektiivsete näitajate järgi tulemusi. Näiteks Eestis vähenes absoluutse alkoholi tarbimine 1984.–1988. aastani 11,6 liitrilt 6,2 liitrile inimese kohta aastas, s.o 53 protsenti (vt Airi Värnik «Gorbatšovi hiigeleksperiment viinaga», PM 16.01.2013). Samas ei andnud seegi katse keeluseadusega alkoholi tarvitamist muuta pikaajalisi tulemusi – kui kadusid äärmuslikud piirangud, taastus ka tarbimine ning see on praegu Eestis umbes samal tasemel Gorbatšovi-eelse ajaga.
Kui kõrvutame Eesti alkoholistatistikat Soomega, kus on palju aastakümneid aetud tunduvalt rangemat alkoholipoliitikat, siis on tarbimiserinevus üpris väike. Soome omaga sarnase süsteemiga Rootsis juuakse alkoholi küll paarkümmend protsenti vähem kui Eestis ja Soomes, ent rootslasedki on maailmavõrdluses kõvasti üle keskmise viinaninad.
Nii tulebki otsida piiramisviise, mida meie kultuur suuremate ekstsesside ja salaturu kasvuta välja kannataks ning mis võiksid reaalselt käitumist mõjutada.
Keeldude ja käskudega ongi äärmiselt keeruline alkoholi tarbimist muuta. Alkoholi joomine on kõige laiemas mõttes – nii heas kui ka halvas – kultuuriga seotud nähtus. Raudkindlalt töötavaid riiklikke lahendusi või hiilgavaid eeskujusid alkoholi tarbimise kiireks vähendamiseks ühiskonnas tervikuna pole kusagilt võtta – vähemalt juhul, kui tahame jääda vabaks ühiskonnaks. Põhjamaadest näeme sedagi, et ka eeskujuks toodav alkoholi müük vaid spetsiaalsetes kauplustes ei anna tingimata ühemõttelist tulemust. Kättesaadavuse piiramine hinna (s.o aktsiisi) tõstmisega on aga alati seotud hirmuga salaturu kasvu ees.
Nii tulebki otsida piiramisviise, mida meie kultuur suuremate ekstsesside ja salaturu kasvuta välja kannataks ning mis võiksid reaalselt käitumist mõjutada. Sellise igapäevase keskkonna kujundamine, kus viiteid alkoholile oleks vähem, võiks teoreetiliselt seda eesmärki teenida. Järgnevateks aastateks kavandatud reklaamipiirangud ning ka alkoholiriiulite visuaalne eraldamine ülejäänud suurkaupluse ruumist võib anda selleks oma osa, ent lõplikku võitu ei tasu ka neist keeldudest oodata.