Iseäralised takistused meie seltsides. Meie tänastest kohalikkudest sõnumitest leiavad lugejad ootamata seletuse selle kohta, miks ajakirjanikkudele seltsi koosolekutele pääsemiseks viimasel ajal Tartus raskusid hakati tegema.
Postimees 1910. aastal: seltsid tahavad endid politsei kaudu ajakirjanikkude eest kaitsta!
Nagu sõnumesaatja Tarto seletab, antud temale politseist teada, et säälpool põhjusmõttelikka takistusi ajalehtede sõnumesaatjatele ei tehtavat, kuid takistajad olla seltsi eneste liikmed, kes selle üle politseis kaebamas käivat, et neid ajakirjanikud koosolekutel kui võõrad tülitavad. Politsei ootavat seltsi eestseisustelt sooviavaldust selle kohta, et seltsidel ajakirjanikkude vastu midagi ei ole, siis võivat nad koosolekutel käia, nagu see juba «Karskuse sõbras» on sündinud.
Siin ilmub meile siis üsna isesugune ilm: seltside liikmed tahavad endid politsei kaudu ajakirjanikkude eest kaitsta!
Vast on sõnumesaatja ehk mõnest antud seletusest võõriti arusaanud, kuid üks asi näib kindel olevat, et meie seltsides inimesi on, kes niisugusid kaebusi ei häbene salaja tõstmast.
Ja seda muidugi mitte üksi Tartus. Meie seltsid teeksivad hästi, kui nad igalpool uute liikmete vastuvõtmisega palju ettevaatlikumad oleksivad, kui seda siiamaale on sündinud. Meie inimesed on harilikult õige usaldusrikkad ja uute liikmete soovitajad tihti mitte küllalt hoolikalt järele vaatama, keda nad soovitavad. Selle tagajärjel pääsevad tihti ka niisugused ollused seltsidesse, kes sääl paremal korral takistajateks kärategijateks ja avalikkudeks kaebajateks, pahemal korral koguni salakaebajateks võivad olla.
19.10.1910