/nginx/o/2020/03/08/12996588t1h25bc.png)
1785. aastal alustas praegune Ida-Tallinna keskhaigla tegevust 12 voodi ja ühe arstiga ning kandis nime Priihospidal. Järgnevalt vaataksin Keskhaiglas toimunut 20. sajandi esimesel poolel, kus tema tegevuse edukust on paljuski proovitud sel ajal toimunud sõdadega, kirjutab Ida-Tallinna Keskhaigla ortopeed doktor Arne-Lembit Kööp.
Vaadeldaval perioodil on Eestil olnud seitse valitsejat ja meid on mõjutanud viis sõda, enamus neist raskete tagajärgedega nii sõja ajal kui pärast seda.
Vene-Jaapani sõda 1904-1905 otsest mõju Priihospidalile ei avaldanud.
I maailmasõda
Maailmasõja eel, 1913. aastal oli Priihospidalil 315 voodit ja siin töötas 6 arsti. Haiglal oli probleeme ruumikitsikusega, vaatamata sellele, et sünnitusosakond paigutati 1912. aastal Väike-Liiva tänava äärde valminud uude hoonesse. Haigla territooriumil käis ehitustegevus, laiendati kööki ja alustati peaarsti elamuga. Haiglale osteti autoklaav, vee steriliseerimisseade ja raudvoodeid.
1914. aastal ehitati Tallinna ümber kindlustusobjekte. Ehitustööliste raviks nõuti haiglalt 32 voodit. Haigla nõukogusse lülitati kreisi sõjaväeülem.
5. augustil 1914 algas Saksa-Vene sõda ja kuulutati välja mobilisatsioon. Kolm arsti: Paul Armsen, Renaud von Wistinghausen ja Luka Gorunovitš mobiliseeriti. Meditsiinipersonal taastati 1915. aastaks. Haigla sai elektrivalgustuse. Garnisoni suurenemine ja sõjapõgenikud suurendasid suguhaiguste levikut. Nende paigutamiseks viidi osa nakkushaigeid Nakkushaiglasse.
1. septembril 1917. aastal likvideeriti kubemangukomissar Jaan Poska korraldusega Ühiskondliku Hoolekande Kolleegium, millele haigla senini allus. Uueks nimeks sai Eestimaa Kubermanguhaigemaja ja selle varad anti üle Eesti Maavalitsusele.
Oktoobrirevolutsiooni järel moodustati täidesaatev komitee, kuhu kuulusid ka kirurg Renaud von Wistinghausen, ja apteeker Julius Gerban. Enamlaste võim ei püsinud kaua, 23. veebruaril 1918 olid saksa väed Tallinnas lõpetades komitee tegevuse. Saksa okupatsiooni ajal 13. märtsil 1918 allutati raviasutus Tallinna linnale, kuid haigla varustamine sellest oluliselt ei paranenud. Majanduslikud raskused süvenesid, ei jätkunud ravivahendeid, seepi ega pesu.
Saksa okupatsiooni jätkudes, 1. oktoobrist 1918 sai haigla nimeks Maakonna Haigemaja. Saksa okupatsioonivõimu lõppedes lahkus ka senine peaarst ja kirurg Renaud von Wistinghausen. Tallinna linnavolikogu võttis 23. detsembril 1918 raviasutuse üle ja nimetas asutuse Linna Keskhaigemajaks.
Vabadussõda
Vabadussõja ajal otsustas sõjaväe haigemajade kirurg-konsultant Konstantin Konik ravida haavatuid Linna Keskhaigemajas. Selleks eraldati 25 voodit, kuid peagi oli voodikohti tarvis juba 60. Haavatuid ravisid Konstantin Konik, Bruno Vahtrik, Konstantin Pedussaar ja Josef Israelsohn. 1919, aasta 5. juunil sai peaarstiks eestlane Karl-Eduard Sibul. Vabadussõja lõppedes 1920. aastal oli haiglal 5 jaoskonda 280 voodikohaga, töötas 11 arsti. Haigla arstidest võttis Vabadussõjast osa 21, neist 7 said Vabadusristi kavalerideks.
Priihospidali ajal oli haigla maine madal, seda kardeti vaatamata sellele, et siinsed arstid olid suurte kogemustega ja pika staažiga. Keskhaigla arengute kohta ütles kauaaegne peaarst Eduard-Voldemar Soonets: «Alles Eesti iseseisvuse alul - 1918. aastal, kui haigla oli läinud üle Tallinna linnavalitsuse valdusse, hakkas halva kuulsusega Priihospidal arenema välja praeguseks Linna Keskhaiglaks.»
Eesti Vabariik
Meditsiinilise sisseseade kaasajastamiseks osteti juurde uusi aparaate. 1922. aastal alustas tööd röntgenikabinet. Radioloogiks sai Voldemar Juss. Samal aastal hangiti ka füsioteraapia protseduurideks diatermiaaparaat ja elektrimassaažiseade. Oluline oli ka kummist operatsioonikinnaste kasutusele võtmine, sest senini opereerisid kirurgid paljakäsi. 30ndatel aastatel õnnestus hankida Prantsusmaalt raadiumraviks vajalikud preparaadid ja neid hakkas kasutama günekoloog Harald Perli. Kopsukirurgia arendamiseks muretseti elektrokoagulatsiooni seade «Cutor» millega töötas E. Kirnmann.
Töötajatele ehitati 1924. aastal Herne tänavale neli elamut ja lisaks nendele 1930. aastal haigla territooriumile kahekordne maja arstide jaoks. Haigla sai õppebaasiks Tartu Ülikooli arstiteaduskonna ja Poola üliõpilastele, tulevastele ämmaemandatele ja õdedele ning kaubanduskooli tütarlastele, keda valmistati ette abiõdedeks.
II maailmasõda
1937. aastal sõlmiti linnavalitsusega kokkuleppe uue ravihoone ehitamiseks. Valiti arhitekt Herbert Johansoni projekt. Valmis sai moodsa välimusega ja praktilise siselahendusega viiekordne 240 voodikohaga kirurgiakorpuse hoone 6. juunil 1940. Vahepeal alanud sõda ei võimaldanud välismaalt saada elektrikaableid ning puudu jäi nii sisustusest kui paljust muustki. Eesti iseseisvuse ajal oli haigla aga arenenud tsaariaegsest vaestehaiglast euroopalikuks Keskhaiglaks.
Linnavalitsus eraldas sünnitus-ja günekoloogiahoone ehitamiseks 400 000 krooni ja seda hakati kohe ehitama.
Nõukogude okupatsioon 1940. aastal tõi haiglale uue nime – Tallinna I haigla, peaarstiks jäi edasi Eduard Soonets. Esimestel nõukogude aastatel haigla arstid repressioonide alla ei sattunud. Uus kord pani haiglas tööle nõukogude organisatsioonid: partei-, komsomoli- ja ametiühingute algorganisatsioonid ning muidugi ka NKVD niinimetatu koputajate seltskonna.
Mais 1941 avati Vabariiklik Vereülekande Jaam. 1941. aasta juulis Saksa vägede ja Punaarmee vahelistes lahingutes Märjamaal oli palju haavatuid ja ahingutes haavatud punaarmeelasi abistati rindelähedastes välihospidalides, kuhu transporditi sõiduautoga haigla vereülekandejaamas ettevalmistatud verd. Rinde Tallinnale lähenedes toodi haavatuid ka Tallinna I Haiglasse.
Raviasutusse määrati komissariks Punaarmee komandör. Mõlema kirurgiakorpuse operatsioonitoad töötasid täie koormusega. Abi saanud haavatud läksid tagasi rindele või viidi laevadele, et nad sealt edasi Leningradi transportida. Kui Tallinn maha jäeti, oli laevadele viidud üle 6000 haavatu. Haavatute, võimuorganite ja sõjaväelaste evakueerimine Tallinnast laevadega ei olnud eriti õnnestunud plaan. Enamus laevadest (91 laeva) uputati saksa lennukite poolt või sattusid miinide otsa. Vaid vähestel laevadel õnnestus jõuda sihtkohta.
Saksa okupatsiooni ajal jäi haigla nimi muutmata ja peaarstina töötas edasi E. Soonets, kes oli sel kohal 1943. aastani. Järgmiseks peaarstiks sai James Raukas, kes põgenes saksa okupatsiooni lõpul Rootsi.
Saksa sõjaväe tagalahospidalil oli uues kirurgiakorpuses 270 haiglavoodit. Linnarahva kasutada jäid vana kirurgiakorpus ja teised hooned. Pommirünnak 1944. aasta 9. märtsil lõi elu segamini nii Tallinna linnas kui Tallinna I haiglas. Haigla territooriumile langes 38 pommi, vana haavaosakonna hoone hävis, nõudes ka kolme haige elu. Põles haigla arstide elamu. Uues kirurgiakorpuses purunesid kahest pommitabamusest aknad, veevärk ja küttesüsteem.
Haigla oli rivist väljas üle kahe kuu. Lagedil avati sünnitus – ja günekoloogiaosakond, teiste haigete ravi jätkus Ruilas ja Jõgisool. Haigla uues kirurgiakorpuses taastus töö juunis ja seal tegutse edasi ka Saksa sõjaväe välihospidal. Septembris 1944 lahkusid saksa väed Tallinnast – evakueeriti laevadega haavatuid, sõjaväelasi ja tsiviilelanikke. Mitu laeva uputati nõukogude lennukite poolt.
1940. aastal tööl olnud 27 arstist pääses välismaale 14. Endistest arstidest jätkasid pärast võimu vahetust tööd 6: Georg Järvekülg, Benno Äniline, Adda Mardna, Armilde Äniline, Salme Mänd-Lõvi ja Voldemar Juss. Peagi saabus varem volontäärina töötanud Julius Paldrok. Peaarstiks sai detsembris 1944 Punaarmeest tulnud Aleksander Taumi. Oktoobris tulid tööle Rudolf Müürsepp ja siseosakonna juhatajaks Leida Tälli (Sõrmus). 1945. aasta jaanuarist asusid tööle günekoloogid Erna Konsap, Jaak Rebane, Karin Aleksejeva ja kirurg Linda Espar. 1947. aastal sai peaarstiks Leningradist tulnud Venemaa eestlane Justin Norman, tööle võeti ka tema abikaasa kirurg Jelena Kirillova ja kirurg Arnold Seppo.
Ehkki tööle tuli ka varem teistes asutustes töötanud arste, oli tekkinud soodus olukord nõukogude võimule ustavate teistest rahvustest arstide suunamiseks tööle Keskhaiglasse.
Nende seas oli Venemaa eestlasi, sõjaväest demobiliseerituid, ohvitseride abikaasasid ja ka ülikoolilõpetajaid. Venekeelsele asjaajamisele mindi täielikult üle 1950. aastal, kui peaarstiks sai Zora Edlerskaja. 1949. ja 1950. aastal aset leidnud nõukogude vastaste elementide likvideerimise kampaania käigus vangistati mitu arsti: Georg Järvekülg, Julius Paldrok, Rudolf Müürsepp, Ernst Säga.
Kirurgide seas oli 1956. aastaks pooled Tartu ülikooli lõpetanud ja teine pool juba Venemaa ülikoolide diplomitega.
Haigla majanduslik olukord oli sõja järel vilets. Abimajandis Juuru vallas kasvatati haigete toidusedeli parandamiseks sigu ja põllusaadusi. Ravimitele oli päevas ette nähtud 20 kopikat. Sidemeid pesti ja kasutati korduvalt, kummikinnaste aukudele liimiti paigad. Haigla uus sünnitusmaja valmis 1949. aastal. Selle ehitasid lõplikult valmis Saksa sõjavangid.
Pärast 50ndaid paranes haigla materiaalne olukord: avati uued osakonnad, remonditi kannatada saanud hooneid. Uuendati meditsiinilisi seadmeid ja inventari, mida sai hankida Nõukogude Liidust. Partei eesmärkidele vastavalt jätkus venestamise programm. Tööle võeti haiglasse venekeelset personali ja see jätkus kuni Eesti taasiseseisvumiseni.
Tänavu saab haigla väärikalt tähistada oma 230. juubelit, olles tõusnud kõrgetasemelist meditsiiniabi pakkuvaks asutuseks.