Katrin Poom-Valickis: mida õppida koduste ülesannete andmisest ja kontrollimisest?

, Tallinna Ülikool
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vihikud ja kaustikud.
Vihikud ja kaustikud. Foto: Eleri Lõhmus / Valgamaalane

Kvaliteetne kodutöö nõuab õpetajalt õppijate individuaalse eripära, õpioskuste ning huvidega arvestamist. Kodutöö peaks pakkuma õppijale parajat väljakutset, olema motiveeriv ja mõtestatud, kirjutab Tallinna ülikooli ülddidaktika dotsent Katrin Poom-Valickis Õpetajate Lehes.

Seetõttu on väga oluline ühelt poolt koduste tööde individualiseerimine ning teisalt koduse töö eesmärkide selgitamine ning nende sooritamiseks vajalike oskuste ja teadmiste ühine ülevaatamine tunnis. Kodutööd andes peab õpetaja olema kindel, et tunnis on õpilased koduse ülesande täitmiseks vajalikud pädevused piisaval tasemel omandanud ning õppijale on selge, mida ja kuidas teha tuleb.

2014. aastal Eesti põhikoolides vaadeldud tundidest pea pooltes, s.o 45 tunnis anti õpilastele kodune töö, kuid kodutööde eesmärki selgitati ainult seitsmes tunnis. Kaheksa õpetajat täpsustas kodutöö instruktsioone ning vaid neli arutles õpilastega kodutööde soorituseks vajalike õpioskuste, teadmiste ja materjalide üle ning andis soovitusi, kuidas kodutööd sooritada. Kodutöö andmisele kulutas enamik õpetajaid 1–2 minutit ning tavapärane oli, et kodutööst anti teada tunni lõpus, s.o tunni 40.–45. minutil. Paaril juhul kirjutati kodune töö tahvlile alles siis, kui vahetunnikell juba helises. Kuna ka e-kooli sissekannete analüüsist selgus, et seal puuduvad enamjaolt täpsemad juhised ning selgitused kodutöö eemärkidest, võivad nõrgemad õpilased või need, kes tunni lõpus enam tähele ei pane, jääda kodutöö sooritamisega raskustesse.

Vastuolulised selgitused

Sarnastele küsimustele küsimustikus vastanud õpetajate vastustes peegeldus pisut erinev pilt tundides nähtust. Ligi pooled õpetajad väitsid, et tavaliselt nad selgitavad koduse töö eesmärki ja koduse töö instruktsioonid loetakse klassis koos läbi enamasti või alati. Ligi pooled õpetajatest arutlevad kodutöö lahendamiseks vajalike õpioskuste, teadmiste või materjalide üle alati või enamikus tundides.

Kuna vaatlusel nähtu ja õpetajate vastuste vahel oli teatud vastuolu, tasub seda teemat edasi uurida, sest vaadeldud tund kui üks paljudest ei pruugi tõepoolest peegeldada päris adekvaatselt õpetaja igapäevast käitumispraktikat.

Rahvusvahelised uuringud näitavad, et õpilaste ja õpetajate selgitused, miks osa õpilasi pingutab koduseid ülesandeid tehes enam kui teised, on erinevad. Kui õpetajad põhjendavad erinevusi õppijate personaalsete omadustega, nagu hoolivus, kohusetundlikkus, laiskus, või viitavad mittetoetavale kodusele keskkonnale, siis õppijad toovad enamasti esile kodutöö enda karakteristikud (sh kodutöö kvaliteet ja kontroll) kui õppijate panustamist ja pingutamist enim mõjutavad tegurid.

Seega ei ole oluline mitte ainult ülesanne, vaid ka see, kuidas ja kas kodutöid kontrollitakse ja tagasisidestatakse. On leitud, et mitte igasugune kontroll ei toeta õppijate motivatsiooni kodutöid teha. Motivatsiooni toetab eelkõige informatiivne tagasi­side, samas kui kontrolliv stiil, välised preemiad ja karistused vähendavad sisemist motivatsiooni ning suurendavad kodutöödega seotud negatiivseid emotsioone.

Õiged vastused

Vaadeldud tundidest 36-s (N = 93) tegeldi eelmisel tunnil antud kodutöö kontrollimise ja tagasisidestamisega. Pooltel juhtudest oli kontrolli meetodiks frontaalne kontroll õpetaja juhtimisel ning kõige levinum koduste tööde kontrolli viis oli see, et õpilased loevad vastuseid ette. Kuues tunnis kutsuti õpilasi tahvli juurde kodus antud ülesandeid lahendama. Enesekontrolli võimalust kasutati vaid kahes tunnis.

Vastastikust ülesannete kontrolli ja tagasisidestamist ei kasutatud üheski vaadeldud tundidest. Riiklikus õppekavas rõhutatud kujundava hindamise põhimõtteid silmas pidades võiksid õpetajad anda õppijale oluliselt suurema vastutuse oma õppimise jälgimisel ja hindamisel ning kasutada senisest enam enese- ja vastastikuse hindamise võimalusi nii kodutööde kontrollimisel kui ka õppeprotsessis üldiselt. Vaadeldud tundidest viies viidi kodus õpitu peale tunnis läbi kas tunnikontroll või kontrolltöö.

Seega pööratakse enamikus tundides tähelepanu eelkõige õigetele vastustele ning väga vähe sellele, kuidas vastusteni jõuti, milliseid õpioskusi ülesande lahendamisel vaja läks ja mis raskusi valmistas.

Vaid kahes vaadeldud tunnis küsis õpetaja, mis oli koduse töö tegemisel keerukas, ja toimus arutelu ning kahes tunnis analüüsiti üheskoos kodutööde lahendamist ja seda, kuidas vastusteni jõuti. Kodutööde kontrollimisega alustati enamikus tundides esimese kümne minuti jooksul. Kuna kodutööde kontrollil keskenduti vaadeldud tundides eelkõige õigete vastuste kontrollimisele, ei ole see kõige efektiivsem ajakasutus. Mehaanilist vastuste kontrolli oleks otstarbekam teha tunni teises pooles ning kasutada tunni esimest poolt, kus õppijad on värskemad, suuremat mõttetööd nõudvale tunnitegevusele.

Kodutööde kontrollimise ja tagasi­side puhul peegeldub õpetajate küsimustikus antud vastustes suhteliselt sarnane pilt tunnivaatlustel nähtuga. Kinnitust leiab, et tavapärane kodutööde kontrollimise viis ongi klassis õigete vastuste ette lugemine. Enesekontrolli ja vastastikuse tagasisidestamise, kontrollimise võimalusi kasutavad küsitletud õpetajad vähe. Erinevus tunnivaatlustel nähtuga ilmneb vaid küsimuses, mis puudutab koduste ülesannete keerukuse ühist analüüsi. Pea pooled küsimustikule vastanud õpetajatest väidavad, et küsivad enamasti või alati õpilastelt, millised ülesanded olid keerukad, ning analüüsivad neid koos. Samas on võimalik, et vaadeldud tundides kontrollitud kodutööd ei olnud õppijatele keerukad ja seetõttu ka antud aspekt vaadeldud tundides ei peegeldunud.

Kokkuvõttes võib öelda, et enamik uuringuid, mis keskenduvad kodutööde mõju uurimisele õppijate õpitulemustele, on andnud kohati vastukäivaid tulemusi. Enamik analüüse viitab sellele, et kodutööde tõhusus varieerub suuresti gruppide ja klasside lõikes, mis osutab, et õpetaja tegevus on tõenäoliselt oluline tegur, mis kodutööde mõju variatiivsust seletab. Seetõttu peaks õpetaja mõtlema hästi läbi järgmised küsimused.

• Kuidas tõhustada tunnis toimuvat õppeprotsessi ja minimeerida kodust tööd?

• Mis on kodutöö eesmärk ja kas antud kodutöö aitab seda eesmärki saavutada?

• Kas olen kindel, et kõik õppijad on teema piisavalt omandanud ning võimelised kodutöö iseseisvalt sooritama?

• Kas olen planeerinud tundi piisavalt aega kodutöö selgitamiseks, ühiseks arutamiseks või kodutööde kontrollimiseks?

• Kuidas tagan tagasiside kõigi õpilaste kodutöödele?

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles