Marian Männi: tõde on kiviviske kaugusel

Marian Männi
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Marian Männi
Marian Männi Foto: Peeter Langovits / Postimees

«Nüüd võib turvavöö ära võtta,» ütles Palestiina ajakirjanik kuu aega tagasi, kui iisraeli sõdureid enam näha ei olnud. Läksime restorani Läänekaldal. Kuigi see Iisraelist müüriga eraldatud ala ei asu läänes ega kindlasti mitte kaldal.

Palestiinlaste jaoks on turvavööde kinnitamine järjekordne Iisraeli reegel. Õige palestiinlane sõidab ilma. Isegi kui see kangajupp võib Palestiina ärevas liikluses elu päästa, on rahvusliku solidaarsuse näitamine tähtsam.

Mulle tundub, et mida rohkem on ühiskonnas hirmu, seda enam otsitakse vastandamise märke. Pingeid oli sel hetkel Iisraelis ja okupeeritud aladel küllaga: president Netanyahu oli just kriminaliseerinud kividega loopimise; kolm vangistatud palestiinlast vaakusid näljastreigi ajal hinge; moslemite tähtsaima pühapaiga külastamist piirati.

Palestiina ajakirjanikult, kellega ma õhtusöögil käisin, küsib välismeedia tihti, miks siis palestiinlased ikkagi kive loobivad.

Palestiina ajakirjanik ei tea, mida kivide loopimise küsimuse peale vastata, sest see on tuumast nii kaugel. Kivide loopimine on vaid üks märk palju suuremas põhjuste rägastikus. See on vaid see, mis välja paistab, mitte kõige olulisem.

Palestiinlased loobivad kive, sest nad tahavad elada maal, kus ei käi ringi võõrad sõdurid. Nii nagu ka Eestile on vabadus tähtis.

Veetsin enne Palestiinasse minemist nädal aega Iisraelis. Juudid küsisid, miks ma peaksin tahtma Läänekaldale minna. Iisraeli passiga sinna ei lasta, mistõttu polnud ükski noor, kellega rääkisin, seal käinud. Ometi teadsid nad iga kord, kui mõni palestiina poiss oli kusagil kivi loopinud. Mistõttu tõmmataksegi palestiinlaste ja terroristide vahele nii tihti võrdusmärk.

Juutide kannatustest ja holokaustist teavad kõik. Kindlasti rohkem kui näiteks küüditamistest ja orjastamisest Balti aladel. Iisraellaste põhisõnumiks on põhjused, miks neil on riiki vaja. «Kus me siis peaksime elama?» küsivad nad.

Nendest palestiina perekondadest, kellelt nad on selle nimel võtnud kodud ja kelle pojad nad on tapnud või vangistanud, eelistavad nad vaikida. Nii nagu ka üle 700 kilomeetri pikkusest Palestiina alasid eraldavast müürist, mis tundub uskumatu, kuni seda oma silmaga näed.

Iisraeli ja Palestiina konflikt on traagiline ja senini lahenduseta. Aga kui sealt mingitki kasu otsida, võiks me noppida arusaamise, kuivõrd tehakse viha- ja hirmuhoos sülge pritsides liiga eelkõige iseendale, sest laiem pilt jääb tagaplaanile.

Hädakarje asemel paistab välja vaid vihapurse võõra vastu.

Juudid on selles konfliktis kindlasti kavalamad olnud. Neil on pikem plaan, miski pole juhuslik. Nad ei pillu kive ega kuluta aega turvavöönuppude klõpsimisele, vaid valivad hoolikalt sõnu ja iga sammu.

Selleks, et välja paistaks põhjused, mitte juhuslik vihane reaktsioon.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles