Olgu mu akadeemilistele kolleegidele kohe algul öeldud: järgnev sõnavõtt ei ole kantud hapudest viinamarjadest. Ma ei saa uhkustada selle üle, kas ja kui palju on minu eesti kirjandust ja kultuuri käsitlevatele artiklitele viidatud rahvusvaheliselt indekseeritud, enamasti ingliskeelsetes teadusväljaannetes. Tõenäoliselt väga vähe, kui üldse. Bibliomeetrilisest aspektist lähtudes ei ole mind kui humanitaarteadlast (resp rahvusteadlast) olemas (olnud).
Ometi, eesti kultuuri enesekirjeldusse – ma ei kujuta ette, et see võiks toimuda mõnes muus kui eesti keeles – olen oma akadeemilise panuse ajakirjades Keel ja Kirjandus, Akadeemia, Acta Semiotica Estica ning paljudes eelretsenseeritavates kogumikes ilmunud artiklitega andnud. Minu ingliskeelseks avaldamisplatvormiks on olnud TÜ maailmakirjandusprofessori Jüri Talveti kureeritav mitmekeelne Interlitteraria, aga sealgi ilmunud käsitlustes olen teadlikult järginud uurimuslikkuse kõrval eesti kultuuri tutvustavat liini.
Nüüd on Eestis ilmuv eestikeelne akadeemiline perioodika taas küsimuse ees, kuidas kohtleb neid Eesti Teadusinfosüsteem. See pole oluline mitte ainult toimetustele, vaid eeskätt autoritele-humanitaaridele endile, kelle väitekirjade kaitsmine ja hilisem teadlase-õppejõu karjäär sõltub uurimistööga seotud artiklite avaldamiskoha väärikusest. Tabeli tipus on Thomson Reutersi väljaannete register, kuhu väiksemates rahvuskeeltes ilmuvatel teaduspublikatsioonidel asja pole. Ent küsitavaks on muutunud ka kuulumine Euroopa humanitaar- ja sotsiaalteaduslikke ajakirju registreerivasse andmebaasi ERIH PLUS.
Teadusametnikud väidavad (vt «Humanitaarteadlased tõusevad ajakirjade kaitsele», PM, 12. oktoober), et tegemist on möödarääkimisega, Eesti humanitaarperioodika väljakujunenud seis olevat endine. Lootkem, et see on nii ja näiteks eesti klassikute loomingut käsitlev kirjandusteadlane saab oma uurimishuvi teostamise kõrval kirja ka arvesse mineva akadeemilise punkti.
Küsimus ei ole vähemas ega rohkemas kui eesti keeles kultuurkeelena.
Ent see ei kõiguta minu hinnangut, et teadlaste viidatavuse fetišeerimises on miskit mäda. Ühelt poolt viib see samasuguse klikkide tagaajamiseni, mille põhjal hinnatakse veebis isikute ja lugude nähtavust. Et siis küsida reklaamiandjatelt rohkem raha. Teiselt poolt orjastab see aga teadlased artiklite tootmise külge. Kui loodusteadlaste puhul on rahvusvahelises konkurentsis püsimiseks ehk vajagi kiiresti uurimistulemused avalikku käibesse viia, siis eesti humanitaarteadlaste kohustus on eeskätt tagada siinse kultuurikoguduse vereringe.
Minu professoritest või teadusdoktoritest eelkäijaid ei tuntud ega tsiteeritud välismaal. Aga ilma nende monograafiateta ei mõistaks me täna eesti kirjandust ega kultuuri. Me oleksime minevikuta rahvas. Küsimus ei ole vähemas ega rohkemas kui eesti keeles kultuurkeelena. Eestikeelne teadus(aja)kirjandus on vältimatult selle avaldamise platvorm.