Sirje Niitra: Savisaar ei saa aru

Sirje Niitra
, toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sirje Niitra.
Sirje Niitra. Foto: Peeter Langovits

Jälgides Tallinna ekslinnapea (või linnapea eksiilis, nagu ta ennast ise tituleerib) Edgar Savisaare viimase aja mõttekäike, tundub mulle, et ta lihtsalt ei saa paljudest asjadest aru. Ei tea, on tema arusaamist mõjutanud aastad või üha halvenev tervis, aga nii tundub see olevat. 

Esiteks ei saa ta aru sellest, et aeg on muutunud ja mis oli normiks sügaval nõukaajal, pole seda praegu teps mitte. Olles sel ajal majandusajakirjanikuna palju ettevõtlusega kokku puutunud, tean üsna täpselt, kuidas siis asjad käisid. «Kui palju lugu maksab?» oli toona üsna tavaline küsimus. Seegi oli tavaline, et pärast kriitilise loo ilmumist süüdistati ajakirjanikku selles, et vastaspool on ta kinni maksnud. Vahel võttis tükk aega selgitamist, et lehe lugude eest maksab palka toimetus.

Altkäemaksuga sai kunagi tõepoolest peaaegu kõike. Noh, ehk armastust ei saanud, aga vajalike isikute «sõprust» sai küll sel viisil osta. Või nagu ütles Maalehele antud intervjuus üks tulihingeline Savisaare austaja: mida parem inimene, seda rohkem talle antaks.

Vahet pole, kas antakse raha, tehakse välja suurejooneline pidu või luksusreis – täna on see kõik lubamatu. Kui uskuda üht tema paljudest naisaustajaist, siis ei häbenenud Tallinna meer lasta lennupileteid välja teha isegi noorel naisel, kes sobiks vanuse poolest talle lapselapseks.  Iseasi, kas see ka tegelikult nii oli või oli reisi sponsoriks siiski auväärses eas jõukas ärimees, kel oma huvid mängus.

Teiseks ei saa Savisaar aru, et on olemas temast kõrgem sõltumatu võim. Ta mõnitab ühtviisi nii kapot, prokuratuuri kui kohut ja näib olevat kindel, et tuleb loost puhtalt välja. Või on see hoopis nurkaaetud looma instinkt vaenlasele iga hinna eest küüsi näidata?

Savisaar võib kutsuda Hundisilmale puhastusriitust tegema kasvõi kõik Eesti nõiad, aga oma nime ta puhtaks enam ei saa. Isegi siis mitte, kui kohus peaks talle kunagi õiguse andma.

Ja lõpuks ei saa Savisaar aru elementaarsest – tema aeg on lihtsalt läbi. Imelikul kombel ei leidu tema nõuandjate ja sabarakkude seas ühtki mõistlikku inimest, kes talle selle selgeks teeks. Aga ega tema vabatahtlikult ja viisakalt taanduda oska, seda on viimased aastad näidanud. Ta võitleb lõpuni, olgu siis selle hinnaks kaotatud tervis ja haavatud väärikus.

Halenaljakad palverännakud Hundisilmale ei sisenda usaldust ka Tallinna linnavalitsuse ametnike vastu. Kõik need, kes valimistel hääletasid teiste erakondade esindajate poolt, aga juhtumisi elavad Tallinnas, tahaksid küsida, millal see tsirkus ükskord lõpeb.

On muidugi ka teine võimalus, et Savisaar saab aru küll, aga eirab kõiki ja kõike, lootes nii valitseda oma valijate meeli veel mõned head aastad. Jääb vaid loota, et mõistlikum osa neist Ida-Virumaa ja Lasnamäe elanikest, kes teda praegu veel pimesi usuvad, hakkavad lõpuks aru saama, et jutt prillikivist oli siiski pisut liialdatud.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles